Koduigatsus

Meil on jäänud veel kuu aega Budapestis elada, veidi vähem tegelikult. Hetkel oleme Nagyszombat utcal elanud kauem kui Vanakuu tänaval.
Igatsen kodu järele.

See on nii kummaline kuidas elu läheb. Unistasime Silveriga oma kodust kaua. Lõpuks saime selle ja peaaegu kohe otsustasime Ungarisse tulla.
Mõtlesin, et see ju ainult kolm kuud. Jah, ainult kolm kuud.

Vahel arvan, et ei tahagi päriselt Eestis elada. Ma tõesti vihkan talve ja seda p*ska ilma ja tean, mida sa mõtled, et sina ka eks. I know.. Ja sellepärast ongi Ungaris hea, ja Portugal hea. Ja USA poleks halb valik ja ehk veelgi eksootilisemad paigad?

Aga Eestis on ju ka nii hea.

Kui see kipub ununema ongi hea pisikeste süstidena mujal olla. Hetkel olen kahe kuuga aru saanud, et tegelikult tahan väga Eestisse tagasi. Jälle nagu uus algus aga vanad armsad näod ja paigad ümberrinig.

Ja meie uus korter ootab, et me sellest oma kodu teeksime. Juba käivad peas mõtted kuidas Mia tuba sisustama hakkan.  Silver näitab jooniseid kuidas elutoa riiulid ja laud välja nägema hakkavad. Kirjutan iga päev õele asjadest mida tegema hakkame.
Näib, et on vaja vaid koju jõuda ja pihta hakata.

Ja võib-olla seisangi uuel talvel kummikud jalas pori loigus, suu kõrvuni ja hing rõõmus. Mine tea.

Hetkel aga naudime veel sooja Ungari kevadet ja ütleme tere asemel szia. 
Oleme rõõmsad.

 ♡