Selle aasta algus on minu jaoks kuidagi keeruline olnud. Tavaliselt olen jaanuaris alati teotahet täis, ikkagi uus algus ju. Reeglina suudan ma selle uue alguse auruga kuni märtsini ära vedada. Siis algab kevad, ja siis on kõik niigi lihtsam, ilusam ja mõnusam.

Mis sel aastal teisiti on?
Ma ei ole endaga rahul. Ma ei ole rahul oma kehaga, aga ka vaim on kuidagi rohkem väsinud kui muidu.

Minu jaoks oli rasedus tore õppetund oma kehast ja selle võimekusest. Ma õppisin rasedana oma keha armastama, see armastus kestis ka siis, kui Mia oli sündinud... kui ta oli veel väike... ja ka siis, kui ta juba natuke suurem oli.
Ma armastasin oma keha ja olin talle tänulik, et ta nii hästi toime tuli, nii hästi vastu pidas ja tõeliselt hästi taastus. Ma olen siiani... AGA... olen avastanud end jälle rahulolematult peegli ees keerutamas. Vaatan siit ja sealt ja no, ei ole rahul. Paksuke ei ole ma endiselt, aga on aru saada, et ma olen üsna laisk. Joogat tegin ma, enne tänast, viimati jõulude ajal. Joo…