Turvalisus ennekõike

Aga terved närvid on ka olulised.

Nimelt arvasin, et uus turvatool muudab autoga sõitmise Miale vastuvõetavaks.
Aga ei.

Üleeile lubasin emale ja vanaemale, et sõidutan neid natukene linnas ja pärast viin koju.
Haiba, umbes 40 kilomeetrit Tallinnast, umbes 20 minutit sõitu.

Kui linnas asjad tehtud, käigud käidud asusime Haiba poole teele. Tundsin juba, et Mia hakkab nuttu ülesse kerima.
Pakkusin talle snäkki, juua ja võlusin kotist välja uusi mänguasju.
Miski ei aidanud.
Viie minuti pärast röökis ta nagu ma tahaksin ta kätt ilma tuimestuseta ära amputeerida.

Tegime Laagris peatuse, et Maksimarketist toidukraami osta.
Kuna ostukärus talle väga istuda meeldib siis poodlemine tegi meil mõlemal tuju paremaks.

Kui aga ta peale poeskäiku tagasi tooli panin läks uuesti korralik jonnimine lahti.
Just laus jonnimine, sest kui poolel teel veel ühe peatuse tegin ja ta toolist välja võtsin siis oli nutt nagu käega pühitud.
Kaval naeratus asendus aga kohe krokodillipisaratega kui ta uuesti turvatooli istuma panin.

Mõtlesin, et ok.
Läheb Wheels On The Bus.
Andsin lapsele telefoni kätte. See tõmbas korraks pisarad kinni ja vaikuse autosse. Hmm.. mitte vaikuse. Vaid vaikuse Mia haledast nutusegusest röökimisest.
Hingasin kergendatult.

Aga liiga vara.

Mõne minuti pärast hakkas ta jälle tuure ülesse tõmbama. Nuuksus ja pahandas.
Õnneks enam see röökimiseks üle ei läinud.
Või no jõudsime kohale.

Kohutaaaaav.

Ma ei tea mida teha, ma optimist arvasin, et saame Valka minna selle kuu lõpus või uue alguses.

Kui keegi teab, kuidas mind aidata siis palun aita!
Ma olen nõus kõike proovima.

Muidugi, kui turvalisus ei kannata.

Hetkel näen, et ainuke võimalus on sõita kõik pikemad sõidud uneaegadel.
Õnneks hetkel saame oma elu enamasti ise planeerida.

Aga ma tõesti ei tea mida teha.




Kommentaarid

  1. Rongiga Valka ehk? Tean mida sa tunned ja loodame vaid, et see on mööduv!

    VastaKustuta

Postita kommentaar