Kehajutud

Kas sa ei ole ammu näinud inimest kes on oma kehaga rahul?
Siis vaata hoolega, mina olen just üks selline.

Kas ma arvan, et mu keha on täiuslik? Ei, kaugel sellest.



Tõsi küll, mind on õnnistatud üsna heade geenidega. Ülakehast olen alati väike olnud, piht on olemas ja puusad laiad. Hahahhaa, hea sünnitusmasin.
Küll suuremate söömiste ja mitte trennitegemiste ajal olen kaalunud üle 70 kilo. Raseduse lõpus kaalusin 83 kg, haiglast välja astusin küll 68 kilosena. Normaalkaal, mis oli enne rasedaks jäämist, on 60. Hetkel kaalun 62 kg.

Ütleme nii, et rahul olemine on minu jaoks rahu tegemine ja mitte oma keha süüdistamine ja virisemine selle väljanägemise üle, samal ajal küpsist süües.
Ja selle rahu olen ma tõesti oma kehaga teinud. Oma kurvikeste ja voldikestega ON võimalik õnnelik olla.

Kuidas ma selleni jõudsin?
Kõige olulisem oli aru saada ja endale igapäevaselt meelde tuletada, et minu keha mõõtmed ja pehmus on otseselt ja väga tihedalt seotud sellega mida ma teen või tegemata jätan.

Kui ma teen trenni ja toitun tervislikult olen sale ja trimmis.
Kui ma end iga päev kaalun aga vahepeal oma toitumist ei muuda ja trenni ka ei viitsi teha, ei saa muutuda ka kaalu number.
Kui ma olen just sünnitanud, siis mu kõhul ei saa ilutseda koheselt six pack.
Kui ma liialdan iga söögiga mida söön, siis ei saa ma end hästi tunda. Ega ka alla võtta.
Kui ma ainult virisen, et olen lödev siis olengi lödev. Virisemine aitab kahjuks väga vähe kaloreid kaotada.

Ma olen Capten Obvious?
Olen vist küll.

Aga täpselt nii see ju on ja kõik teavad seda.
Aga ometi on see nii k*radi raske.

Nii palju on vaja teha valikuid, kas ma söön selle või teise asja? Kui palju ma seda või teist asja söön? Kas mul on üldse vaja hetkel süüa?
Minu puhul ei olnud haruldane, et ajasin endale üle päeva tahvli kahesaja grammist šokolaadi sisse, seda Fazeri soolakaramelliga šokolaadi. Peale sellist laari magusat oli muidugi kohe isu soolase järele ja kütsin ka paar võikut peale.
Kas peale seda kõike oli hea olla? Muidugi ei olnud ju.
Tekkisid süümekad. Hakkasin mõtlema, et poleks pidanud. Miks ma ikka nii palju sõin..
Paha oli olla.
Peeglist vaatas vastu õnnetu näoga naine, kellel olid enda arvates liiga laiad puusad.
Mingil hetkel taipasin, et kui nii edasi lasen ei ole päris tõsine toitumishäire minust kaugel.
Muutsin oma mõtlemist, muutsin oma toitumist. Muutsin oma kappide sisu. Kui seal ei ole šokolaadi, siis ei saa ma šokolaadi süüa.

Niisama oluline on see, et olen hakanud seadma teisi naisi endale eeskujuks, ma ei võrdle ennast teistega. Scrollid instat ja sööd jäätist, samal ajal tunned kuidas tuju pahaks läheb. Kõigile peale minu on antud prink pepu. Nii ma mõtlesin.
Mkm. See pole ju nii.
Need naised on motivatsioon. Peab võtma nii, et tema on selline,  sest 1. ta näeb sellise keha nimel rõvedalt vaeva või 2. ta on suurepäraste geenidega.
Kui esimest, siis on ju mul täpselt samad võimalused.
Kui teist, siis on mul võimalik rõveda trenniga geenidele pähe teha.

Hetkel söön tunde järgi.
Toitun tervislikult aga siiski väikeste eranditega.
Hästi oluline ongi ju mõõdukus. Kui isutab Natcho pallide järele, siis on vaja neid süüa.
See ei tohi muidugi saada harjumuseks ja igaõhtuseks lohutus-preemia-või-ma-ei-tea-mis söögiks. Ütlus mis kunagi kuulsin on võti, et kui sööd kord kuus salatit ei ole sa tervislik ja kui sööd kord kuus burksi ei ole sa ebatervislik.

Ja nii ju on.

Mis ma veel teen selleks, et olla iseenda kehas õnnelik?
Teen iga päev 100 kükki.
Ausalt. Juba kolmandat kuud. Ja ei mõtlegi lõpetada.

Jooksen natuke.
Päevitan veidike.
Kreemitan mõnikord.
Maskitan ja vannitan.

Ja räägin endast alati hästi.
Ka mõtlen endast hästi.
See aitab.

Proovi.












Kõik fotod selles postis: Kaija Niiler







Kommentaarid