Kumb siis, poiss või tüdruk?
Teate, ma arvasin, et olen enda jaoks selle läbi mõelnud, et mul suva kui võõrad inimesed Miat poisiks peavad.
Ma ju ei külva teda ka tutikeste ja satsikeste ja roosamannaga üle, ehk siis tõesti, aeg-ajalt näeb ta välja pigem poiss kui tüdruk.
Ma ei ole sooneutraalse välimuse poolt, mulle väga meeldivad naiselikud naised ja mehelikud mehed. Romantika ja meeste viisakus. Samuti ei ole ma selle poolt, et väikesed tüdrukud riietatakse ülepea roosasse ja sinna otsa pannakse veel mingi tutt. See on minuarust palju hullem kui sootu välimus või poisilik välimus.
Ok, super eks ja mind ei sega ka see, kui keegi bussipeatuses ütleb, et nii armas poiss, või liivakastis oma lapsele näitab, et näe sellel poisil on ka ju müts peas, pane sina ka.
Ütled seda ühe korra, ok. Ehk sellepärast, et endal on poeg ja tuleb automaatselt.
See on tore. Ja ei sega mind sugugi.
Aga eile rannas pandi mu meelekindlus tugevalt proovile.
Mial oli peas punane Minni hiirega nokats, küll tagurpidi, sest õigetpidi häirib see nokk teda ja ta kisub selle kohe peast ära. Seljas roosat värvi kalipso mille peal on roosad ja lillad merihobused.
No tüdruk mis tüdruk.
On ju?
Aga eile rannas siis..
Mu sõbranna Eneli tütar Aileene läks veeääres mängivate poiste juurde. Jah, kirjutan poiste, sest tean, et nad olid poisid. Mitte, et nad oleks palja tilliga olnud aga üks neist oli juba nii suur, et näed peale vaadates, et on poiss ja teist kutsus isa nimepidi. Sinised susped olid ka mõlemal muidugi.
Aileene siis mängis seal poistega ja kui me Miaga vette läksime, siis panin Mia ka sinna nende juurde istuma, andsin labida kätte, et las solberdab.
Ja siis hakkas peale.
Nende poiste isa: "Anna väiksele poisile ka autot", "Vaata, kühvel on poisi selja taga", "Ära võta poisi käest autot ära" jne.. jne.. ma ausalt ütlen, me oleksime veel rannas olnud aga see hakkas mulle ajudele rohkem kui päike ja kuna Eneli oma perega oli ka juba sääred teinud otsustasin ka Miaga koju minna.
Muidugi teepeal autosse mõtlesin, et oleks võinud demonstratiivselt Mia võtta ja öelda, et tüdruk, läheme nüüd koju või muud sarnast ja nõmedat. Ühesõnaga mitu tsenaariumi mõtlesin välja, mis ma oleks võinud öelda või teha, et tõestada, et mul on tüdruk ja ta näeb välja nagu tüdruk.
Aga ma ei teinud seda, sest ma ei taha, et see mind närvi ajab ja ma ei taha nõme olla. Ja ma ju tean, et see isa ei teinud seda sellepärast, et mind närvi ajada. Ta lihtsalt ei süvenenud.
Kust mul see tundlikkus tuleb? Ma ei tea.
Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas tundub loogiline, et ma oma tütrele tumesinist nokakat või sinist ankruga särki nagu ei tohiks panna, siis ta on poiss aga kui ma panen oma pojale Minniga mütsi ja roosa kalipso on nagu ok?
Ah, mis ma siin ikka vahutan.
Ma lihtsalt loodan, et ma pole ainuke kellele see hinge läheb kui ta ilusat tütart pidevalt poisiks peetakse.
Ma ju ei külva teda ka tutikeste ja satsikeste ja roosamannaga üle, ehk siis tõesti, aeg-ajalt näeb ta välja pigem poiss kui tüdruk.
Ma ei ole sooneutraalse välimuse poolt, mulle väga meeldivad naiselikud naised ja mehelikud mehed. Romantika ja meeste viisakus. Samuti ei ole ma selle poolt, et väikesed tüdrukud riietatakse ülepea roosasse ja sinna otsa pannakse veel mingi tutt. See on minuarust palju hullem kui sootu välimus või poisilik välimus.
Ok, super eks ja mind ei sega ka see, kui keegi bussipeatuses ütleb, et nii armas poiss, või liivakastis oma lapsele näitab, et näe sellel poisil on ka ju müts peas, pane sina ka.
Ütled seda ühe korra, ok. Ehk sellepärast, et endal on poeg ja tuleb automaatselt.
See on tore. Ja ei sega mind sugugi.
Aga eile rannas pandi mu meelekindlus tugevalt proovile.
Mial oli peas punane Minni hiirega nokats, küll tagurpidi, sest õigetpidi häirib see nokk teda ja ta kisub selle kohe peast ära. Seljas roosat värvi kalipso mille peal on roosad ja lillad merihobused.
No tüdruk mis tüdruk.
On ju?
Aga eile rannas siis..
Mu sõbranna Eneli tütar Aileene läks veeääres mängivate poiste juurde. Jah, kirjutan poiste, sest tean, et nad olid poisid. Mitte, et nad oleks palja tilliga olnud aga üks neist oli juba nii suur, et näed peale vaadates, et on poiss ja teist kutsus isa nimepidi. Sinised susped olid ka mõlemal muidugi.
Aileene siis mängis seal poistega ja kui me Miaga vette läksime, siis panin Mia ka sinna nende juurde istuma, andsin labida kätte, et las solberdab.
Ja siis hakkas peale.
Nende poiste isa: "Anna väiksele poisile ka autot", "Vaata, kühvel on poisi selja taga", "Ära võta poisi käest autot ära" jne.. jne.. ma ausalt ütlen, me oleksime veel rannas olnud aga see hakkas mulle ajudele rohkem kui päike ja kuna Eneli oma perega oli ka juba sääred teinud otsustasin ka Miaga koju minna.
Muidugi teepeal autosse mõtlesin, et oleks võinud demonstratiivselt Mia võtta ja öelda, et tüdruk, läheme nüüd koju või muud sarnast ja nõmedat. Ühesõnaga mitu tsenaariumi mõtlesin välja, mis ma oleks võinud öelda või teha, et tõestada, et mul on tüdruk ja ta näeb välja nagu tüdruk.
Aga ma ei teinud seda, sest ma ei taha, et see mind närvi ajab ja ma ei taha nõme olla. Ja ma ju tean, et see isa ei teinud seda sellepärast, et mind närvi ajada. Ta lihtsalt ei süvenenud.
Kust mul see tundlikkus tuleb? Ma ei tea.
Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas tundub loogiline, et ma oma tütrele tumesinist nokakat või sinist ankruga särki nagu ei tohiks panna, siis ta on poiss aga kui ma panen oma pojale Minniga mütsi ja roosa kalipso on nagu ok?
Ah, mis ma siin ikka vahutan.
Ma lihtsalt loodan, et ma pole ainuke kellele see hinge läheb kui ta ilusat tütart pidevalt poisiks peetakse.
♡
Ära muretse, mulle làheb see veelrohkem hinge kui mõni uus nàgu imestab, et "aaa tüdruk või?" või "poisid ongi julgemad". Isegi kui ta üleni roosas on, sest " poisid kannavad ju ka roosat" 😃
ReplyDeleteHahhhaa :D no nüüd punupatsid pähe ja kui siis ka au ei saa siis hakkame harima inimesi :D
DeleteSama siin: ka minu tütart aetakse pidevalt poisiga segamini, kuigi ta võib mul olla riietatud pealaest jalatallani roosasse. Näiteks täna oli ta üleni roosas, ainult jope oli tumesinine, muud detailid roosad. Ja jälle - POISS! :-D Ja kusjuures ega ikka läheb küll hinge, tundub uskumatu, et kuidas siis see roosa poissi saab tähendada, aga tumesinine jope muudab tüdruku mingi loogika alusel poisiks (heh, kuigi jopel on kiri - "Sweet girls have fun", aga seda muidugi keegi ei loe). Ja niimoodi on see poisiks pidamine meil kokkuvõttes juba aastaid kestnud, tütar saab märtsis 2021 juba 5-aastaseks. Ah jaa, mul on tütrel peaaegu kogu aeg olnud üsna lühikesed juuksed ja ka hääl on keskmisest veidi madalam. Samas on inglilokid ja siis see 90% roosat välimuses. :-) Midagi teeb teda aga ikkagi võõraste silmis tihtipeale poisiks. Aru ma ei saa... Seda postitust lugedes oleks nagu täpselt minu mõtted ja tunded kirja pandud. :-)
ReplyDeleteLugesin just ise ka selle postituse uuesti läbi ja tundsin uuesti neid tundeid :D Miat nüüd ei olegi poisiks peetud, ta nüüd üle 3a., ta vist kasvas välja :D aga sulle pikka närvi!
Delete