Mina ise, emana

Tavaliselt kirjutatakse emaks olemise ilust emadepäeval.
Valust ja väikestest erroritest igapäevaselt vist veidi tihedamini.

Nüüd kui mul hakkab emana aasta täis tiksuma ikka mõtlen aeg-ajalt, kas ma olen hea ema. Kas ma olen emana õnnestunud.
Sel samal hetkel taban end mõttelt, et küll ma võin tobe olla.
Mida tähendab hea ema, või et keegi on emana õnnestunud.

Kui saaks küsiks Mialt, kas on midagi, mida peaksin teisiti tegema.

Silverilt ikka aeg-ajalt naljaga pooleks küsin, kas on endiselt mõned aastad tagasi tehtud abikaasa valikuga rahul.
Tundub, et ta väga ei kurda.
Kui ma vaid neid rätikuid igale poole ei riputaks, ja tulesid enda järelt kustutaks..

Niisiis, emadus.

Üleüldse, kas ma olen palju muutunud?
Enda arvates väga ei ole.
Peaksin kellegilt küsima.




Emaks olemine on muutnud mind kindlasti väga kannatlikuks.
Kui mind kaua tunned siis tead, et võin ikka väga kärsitu olla. Autoroolis, poes järjekorras ja isegi bingo loto saade ajab närvi, sest no ei jõua ära oodata neid palle.

Tahan, et asjad oleksid tehtud kiiresti ja korralikult.

Aga ma olen kannatlik ema. Sest emad ju on kannatlikud.

Last panen kannatlikult magama.
Pikutame ühel küljel. Seejärel teisel. Ei nii ikka ei ole hea. Jälle teistpidi. Mkm, nii ka ei sobi, ok keerame veel korra ringi. Oi, kas juba ongi tund möödas ja sa ikka ei maga?

Lapsega autos sõites on olen kannatlik ja rahulik.
Laps röögib nagu segane, aga ma olen rahulik. Ma korrutan rahuga, et Mia me jõuame kohe kohale, ma ei saa ju siin seisma jääda, me peame ju ikka vanaema juurde jõudma. Ära nuta enam, mul on raske sõita kui sa nutad. Ja nii edasi ja nii edasi kuni kohale jõudmiseni..

Last söötes olen kannatlik.
Mia ei söönud enne käima hakkamist peaaegu mitte midagi. Aga mina ikka järjepidavalt keetsin hommikul putru, päeval köögivilju ja õhtuks ka midagi.
Pakkusin ühe lusikatäie, võttis. Neelas alla. Teise võttis ka, selle aga sülitas välja. Kolmanda ka sülitas välja.
Neljandaks enam suud lahti ei teinud.
Ja nii alates kuuendast elukuust kuni üleeelmise nädalani.
Nüüd sööb nagu peenike inimene. Nagu mu ema, sööb aga mitte palju.

Eee millest veel elu beebiga siis koosneb?
Magama panek, söömine ja igalepoole sõitmine.
Suht kõik ju.

Hahha, tegelikult ka ohtralt kallisid, musisid, pisikesi hambajälgi käsivartel, paljaste jalgade padinat, üleuputatud vannituba, naeru kilkeid, igapäevast põranda pesemist, kuivikuid autoistmete vahel, igapäevaselt viie outfiti kandmist, musti lego klotse mustal vaibal, palju väikeseks jäänud riideid, palju plekkidega riideid, hästi palju "anna-anna-anna"-sid, palju ups-telefon-kukkus-jälle-aga-õnneks-jäi-terveks hetki, mõni üksik ups-telefon-kukkus-ja-läks-katki hetk, ka paju jonni, nuttu, kukkumisi ja pisaraid ja siis veel nii palju toredaid ja naljakaid, pisikesi hetki ja erroreid millest võiks terve raamatu kirjutada.

Üldiselt on hästi vähe aega ja koguaeg on ilgelt palav.

Enne emaks saamist oli mul suht koguaeg külm.

Nii et soovitan neil, kellel koguaeg käed ja jalad külmetavad laps teha. Või veel parem mitu.
Proovisin elu kolme lapsega (minu oma + mu õe 5 aastane ja 8 aastane). See on juba eraldi teema, ja kindlasti annaksin igale emale kellel on kolm last medali.

Ei, kolm medalit annaks.
Ühe nende laste sünnitamise eest, ühe neile järele jookmise eest ja ühe igaksjuhuks, äkki on midagi läikivat vaja, et laste tähelepanu kõrvale juhtida, siis jääks kahest medalist kolme lapsega väheseks.

Ja ühe medali annaks igale heale isale ka.
Sest kõik head isad on nii head ja aitavad emadel head olla.









Kommentaarid