Rannapiigad

Seoses soojalainega, millega väga rahul oleme, oleme veetnud viimased päevad rannas ja niisama olles.
Mitte midagi kasulikku tehes.

Kunagi lugesin ühte tsitaati unknown autorilt, see oli umbes nii, et kui oskad süümekaid tundmata terve päeva kasutult veeta oled õigesti puhanud.

Ma oskan seda päris hästi.




Üleeile hommikupoole tuli mu tädipoeg Johannes mulle ja Miale järele, et meid Haiba viia.

Kuna ilm oli ilus, siis mõtlesime kohe, et läheme randa.
Ei saa ju head ilma raisku lasta.

Olin midagi kuskilt poole kõrvaga sinivetikatest kuulnud ja nii tegin kiirelt omad järeldused, et kui vetikad siis järelikult meres.
Kakumäele ei lähe. Läheme Harku järve äärde.

Ok, kui sa midagi sinivetikatest tead, siis tead juba kus ma vea tegin.
Nimelt Harku järv on just see koht, kus neid vetikaid kõige rohkem vohab. Reaalne top 1 koht.
Aga kas ma hoolimata oma viletsatest teadmistest suvatsesin vaadata, et rannas on suur silt "SINIVETIKAD" ja kollane lipp heisatud.
Õigus, ei suvatsenud.

Kohe sulps Miaga vette. No nii palju inimesi oli ju vees.
Siis hakkas see silt silma, ja lipp.
Ja siis krahmasin oma lapse ja jooksin veest välja. Ise veel torisesin, et loll ikka võib üks inimene olla.
Sugulane veel ütles, et ma ju ütlesin sulle, et ei tea kas maksab Miaga minna.
Ma ei tea kus mu kõrvad olid.
Lugesin talle sõnad peale, et kui kunagi veel midagi sellist peaks olema, siis võib mind ka füüsiliselt tõkestada kui ma jutust aru ei saa.

Veidi lesisime seal veel ja ma olin tõsiselt häiritud oma prohmakast. "Aasta ema", nagu Eneliga naljatledes ütleme, kui midagi sellist ette tuleb.

Palav oli ja ujuda oleks tahtnud, niisiis pakkisime asjad kokku ja sõitsime laulasmaale.
Mia rannamütsi suutsin ka vahepeal ära kaotada, et ikka oma kandidatuuri "aasta emaks" kinnitada.

Teel laulasmaale Mia õnneks magas ja kuna minu telefonist oli gps teejuhina sees, siis vaatasin aknast välja. Ma ei tea millal ma viimati autos kõrvalistujana sõites, vaatasin muud kui oma telefoni ekraani.
Tore oli täitsa. Ilus oled Eestimaa.

Ja Laulasmaal oli mõnus. Tuuline ja soe. Ja vahepeal jahekas.

Koju sõites käisime Keila küljeall lennukit vaatamas, Johannes oli muidugi kindel, et ma olen seal juba käinud.
Tema näiteks on seda kolm või neli korda vaatamas käinud.
Aga ükskõik kui uskumatu aga ma ei teadnud, et seal selline lennuk on.
Nüüd tean. Ja kindlasti lähen veel.

Täna käisime Kakukal. Ka oli jahe. Vesi oli 11℃ ainult.
Ujuma ei tikkunud. Päevitasime tunnikese ja tulin oma väikse rannapiigaga koju.

Nüüd ta magab juba üle tunni.
Ta on tubli.
Ma olen pruun, ja ka suht tubli.




















Kommentaarid