Komplimentidest
Kuidas sa reageerid kui keegi hommikul esimese asjana ütleb, et sul on nii ilusad kingad või kena soeng? Kas oskad komplimendist rõõmu tunda või tekitab see hoopis ebamugavust?
Mina olen alles viimase mõne aasta jooksul õppinud komplimente vastu võtma ilma end halvasti tundmata. Imelik küll, aga mõni aeg tagasi muutsid komplimendid mind kohmetuks. Ma ei osanud nende eest tänulik olla. Vastasin umbes nii, et ah mis see kleit, see nii vana ja üldse kaltsukast ostsin kolme euroga. Hiljem mõtlesin, et miks ma lihtsalt aitäh ei öelnud...
Tegelikult mul on ja oli ka siis väga hea meel, kui keegi märkab mul seljas midagi uut või seda, et eile juuksurisse mõned eurod jätsin. Veel enam, kui keegi uurib kust on üks või teine asi pärit. See kõik on ju nii super.
Miks me siis kipume mõnikord komplimendi peale end veidi kehvasti ja imelikult tundma?
Kas ma ise siis ei tunne, et see kleit istub nagu valatult? Ikka tunnen, poleks seda muidu selga pannud.
Kas see on kasvatus, et iseennast ei tohi kiita? See on ju lauslollus ja jäi õnneks minevikku koos kõigi muude lollustega mida nõuka ajal õigeks peeti.
Kas kardame, et komplimendi tegija arvab tegelikult oma sõnadele vastupidist? Et need sõnad ei ole siirad? Kas oleme liiga tagasihoidlikud? Arad? Kardame inimestega rääkida või neile meeldida?
Või veel miljon väikest põhjust mis tulenevad elukogemusest või sellest, et mõtleme endast veidi kehvemini kui me oleme. Muide, üks hea fakt. Šveitsi sõltumatu instituudi teadlased on kinnitanud, et me ei näegi iseennast nii ilusate, tublide ja osavatena kui teised. Ja seda sellepärast, et ise endaga veedame koos kõige rohkem aega ja oleme harjunud ennast nägema. Loogiline eks.
Aga kui sul on ka see mure, et komplimendid sulle kohmetust valmistavad proovi järgmisel korral vastata ka komplimendi andjale komplimendiga. Näiteks, et ta on nii armas, et märkas või kui tal on ka midagi mis sulle väga meeldib ära hoia seda ainult enda teada. Hakka ise märkama ja komplimente tegema. Samuti märkama kuidas teised inimesed neile reageerivad.
Mul on meeles üks kompliment mille tegi mulle aastaid tagasi täiesti võõras mees bussis. Ta astus mu juurde silmas maas ja vabandas, et tülitab. Aga mehe mure oli suur, tema peab oma abikaasale parfüümi ostma, sellise magusa ja samas värske. Just nagu mina kannan. See mees oli alguses väga kohmetu ja ebalev aga kui talle mõista andsin, et ta küsimus valmistab mulle heameelt, siis ta muutus ka koheselt vabamaks. Muidugi kirjutasin talle taskust leitud kviitungi tagaküljele väga arusaadava käekirjaga "DKNY Be Delicious". See oli ammu aga siiani tuleb aeg-ajalt meelde see juhtum ja teeb hea tunde.
Ja lõpetuseks soovingi rohkem head tunnet ja üldse ei tea ma, mille pärast hakkasin seda juttu siin kirjutama. Vist sellepärast, et sõbranna Eneli on mulle mõnikord öelnud, et kui ma märkan midagi mis on hästi, siis on vaja see kindlasti välja öelda.
Ja tal on õigus.
Sõnadel on palju jõudu.
Mina olen alles viimase mõne aasta jooksul õppinud komplimente vastu võtma ilma end halvasti tundmata. Imelik küll, aga mõni aeg tagasi muutsid komplimendid mind kohmetuks. Ma ei osanud nende eest tänulik olla. Vastasin umbes nii, et ah mis see kleit, see nii vana ja üldse kaltsukast ostsin kolme euroga. Hiljem mõtlesin, et miks ma lihtsalt aitäh ei öelnud...
Tegelikult mul on ja oli ka siis väga hea meel, kui keegi märkab mul seljas midagi uut või seda, et eile juuksurisse mõned eurod jätsin. Veel enam, kui keegi uurib kust on üks või teine asi pärit. See kõik on ju nii super.
Miks me siis kipume mõnikord komplimendi peale end veidi kehvasti ja imelikult tundma?
Kas ma ise siis ei tunne, et see kleit istub nagu valatult? Ikka tunnen, poleks seda muidu selga pannud.
Kas see on kasvatus, et iseennast ei tohi kiita? See on ju lauslollus ja jäi õnneks minevikku koos kõigi muude lollustega mida nõuka ajal õigeks peeti.
Kas kardame, et komplimendi tegija arvab tegelikult oma sõnadele vastupidist? Et need sõnad ei ole siirad? Kas oleme liiga tagasihoidlikud? Arad? Kardame inimestega rääkida või neile meeldida?
Või veel miljon väikest põhjust mis tulenevad elukogemusest või sellest, et mõtleme endast veidi kehvemini kui me oleme. Muide, üks hea fakt. Šveitsi sõltumatu instituudi teadlased on kinnitanud, et me ei näegi iseennast nii ilusate, tublide ja osavatena kui teised. Ja seda sellepärast, et ise endaga veedame koos kõige rohkem aega ja oleme harjunud ennast nägema. Loogiline eks.
Aga kui sul on ka see mure, et komplimendid sulle kohmetust valmistavad proovi järgmisel korral vastata ka komplimendi andjale komplimendiga. Näiteks, et ta on nii armas, et märkas või kui tal on ka midagi mis sulle väga meeldib ära hoia seda ainult enda teada. Hakka ise märkama ja komplimente tegema. Samuti märkama kuidas teised inimesed neile reageerivad.
Mul on meeles üks kompliment mille tegi mulle aastaid tagasi täiesti võõras mees bussis. Ta astus mu juurde silmas maas ja vabandas, et tülitab. Aga mehe mure oli suur, tema peab oma abikaasale parfüümi ostma, sellise magusa ja samas värske. Just nagu mina kannan. See mees oli alguses väga kohmetu ja ebalev aga kui talle mõista andsin, et ta küsimus valmistab mulle heameelt, siis ta muutus ka koheselt vabamaks. Muidugi kirjutasin talle taskust leitud kviitungi tagaküljele väga arusaadava käekirjaga "DKNY Be Delicious". See oli ammu aga siiani tuleb aeg-ajalt meelde see juhtum ja teeb hea tunde.
Ja lõpetuseks soovingi rohkem head tunnet ja üldse ei tea ma, mille pärast hakkasin seda juttu siin kirjutama. Vist sellepärast, et sõbranna Eneli on mulle mõnikord öelnud, et kui ma märkan midagi mis on hästi, siis on vaja see kindlasti välja öelda.
Ja tal on õigus.
Sõnadel on palju jõudu.
♡
Comments
Post a Comment