Kelle peput sa vihkad?

Oleme Eneliga hästi tublid. Juba kaks päeva oleme hommikul kõndimas käinud. Eile kõndisime natukene üle 7 kilomeetri ja täna tegime pea 11-kilomeetrise tuuri. Ja no mis me ikka muud samal ajal teeme kui jutustame. Kohati tõmbab jutustamine tempo jube alla, siis mingil hetkel märkame seda ja lisame sammu, ja siis jälle aeglasemalt, ja siis jälle vutt-vutt kiiremini. Hahhha. Täitsa intervalltreeningu eest.

Jutustame, jutustame. Nagu naised ikka jutustavad - maast, ilmast, meestest, naistest, lastest, autodest, lemmiksöökidest ja instagrammeritest. No ei ole olemas teemat millest me rääkida ei oskaks või ei saaks. Terve maailm on vaja lahti harutada. Täna oli meil läbiv teema kellelegi teisele hinnangu andmine, sest hiljuti jäi mulle Instagramis silma, et üks blogija teise kehaosi vihkab. Ja see on minu jaoks lihtsalt nii mõistmatu.

Ma saan aru, et kõik inimesed ei saagi kõigile meeldida, aga näiteks kui näed üht bikiini fitnessi modelli, kas siis mõtled, et vauuuu ma tahaks ka selline olla. Või eiei, mulle ei meeldi. Ta on liiga musklis, kole kohe vaadata. Või vaatad ja mõtled, et äge, see naine teab mis teeb ja liigub oma eesmärgi suunas, temalt on palju õppida. Tegelikult ei ole ükski neist arvamustest ju vale. Mina küll ei ütleks kellegi kohta kunagi kole. Lihtsalt, ta on kole, sest ta on liiga musklis. Või ta on kole, sest ta ei ole musklis. Misasja? Mis see kole on siis? Kole nagu öö või? Ta on kole, sest mulle ei meeldi? Minu jaoks arusaamatu hinnang.

Aga kes on siis nii ilus, et vaatad ja õhkad, et ta on ikka jube ilus? Kas ta nägu on ilus või keha on ilus? Kas sellepärast on ilus, et tunned, et ta motiveerib sind? Või on ta kuidagi välimuselt eriline? Mõtled, et tahaksid ka selline olla? Või lihtsalt on hea vaadata? Kas minu ilus on ka sinu ilus? Või see ongi see standardselt ilus, mille me ära tunneme? Mina arvan, et ilu on endiselt vaataja silmades ja silmad hinge peegel, ehk mida ilusam hing sul on seda ilusamana näed ka teisi inimesi, ja kogu maailma.

Millegipärast on nii lihtne öelda, et mulle ei meeldi ta pepu või jalad või silmad ja suu. Aga võib-olla keskendume teist inimest vaadates sellele piirkonnale temast millega enda juures rahul ei ole. Ehk peaksime hoopis iseendaga tööd tegema. Vaeva nägema, et saada paremaks, ilusamaks ja tublimaks, ja nii muudame ka kõik teised enda ümber sellisteks. Või hoopis vastupidi. Näeme teist inimest koledana, sest tunneme end jube ilusatena... vaevalt. Vaevalt keskendub endaga rahulolev ja õnnelik inimene teiste inimeste puudustele. Keskendub, hmm. Veel enam ta vihkab teise inimese juures seda, mida peab selle inimese juures koledaks, ebaproportsionaalseks või ebasobivaks? Kas see on loogiline, et keegi vihkab mõnd teise inimese kehaosa? Ei ole ju. Kuidas saab vihata midagi nii mitte isiklikku nagu seda on kellegi teise keha? Kas kõik taandub jälle vihkaja iseenda silmade ilule. Ma kardan küll.

Enne kui hinnanguid anname, vaatame enda sisse. Meie enda ilu algab seestpoolt, ja ka maailma ja teiste inimeste ilu algab sealt samast.

Armastame ikka üksteist!





Comments

Post a Comment