Kuidas mul mõnikord katus ära sõidab

Nii väga ootad, et abikaasal puhkus algaks. Loed nädalaid, siis päevi ja viimasel tööpäeval ootad juba nii nii väga, et teed isegi mingi ekstra hea söögi ja ostad veini. Sest peab ju tähistama! Puhkus!!! Tõesti, Mari, mida sa tähistad? Et saad õiendama ja tänitama hakata?

Ok, oli tõesti nii, et ma nii kohutavalt ootasin, et Silveri puhkus algaks. Kui see peale hakkas, siis ei andnud ma talle üldse asu, muudkui kütsin puid alla. Kiirustasin hommikuti ja pahandasin, kui kõik ei läinud nii nagu mina tahtsin või planeerinud olin. Ootasin plaanist kinni pidamist ise seda pidevalt muutes. Kuidas nii saab? Ega kaua ei saagi. Õnneks oleme me mõlemad rääkijad inimesed ja saime kiiresti murel kõrvust kinni.

Mis oli minu probleem? See, et ma olen harjunud ainult Miaga igapäevaselt arvestama. Teen kõike nii nagu ise õigeks pean ja oman kõige üle kontrolli. Nüüd pean aga arvestama, et veel üks arvamuse ja soovidega inimene on päev läbi kodus ja tahab ka sõna sekka öelda. Ega mul ju tegelikult plaanide muutmise vastu midagi ei ole... lihtsalt tahan ise neid muudatusi teha. Ikka sellepärast, et arvan end kõige paremini teadvat mis on Miale hea ja mulle hea. Takkapihta tean ju kõige paremini ka seda, mis on Silverile hea. No puhaku ma jalga eks.

Muide kasutan tihti argumendina seda, et me oleme kogu aeg nii teinud ja olnud jne. Tead, ma vihkan seda vabandust. Kui kõik on nii koguaeg olnud, siis järelikult ongi viimane aeg teha asju teisiti. Eksole on sellest kõigest aru saamine ju ka pool võitu. Ja tõesti saime räägitud. Lõpuks on isegi väga hea ja vabastav anda nö. vastutus teise inimese kätte. Ise ka korraks puhata ja usaldada, mitte proovida kontrolli omada. Ma teadlikult muudan oma käitumist, võtan asju ajuga. Mõtlen kaasa ja proovin end ka kaaslase silmade läbi näha. Muide see aitab täitsa hästi. Mõtle, kui oleksid mees/naine, kas siis ise tahaks endaga abielus/suhtes olla. Kui jah, on hea. Kui ei siis on vaja mõned reformid läbi viia.

Noh, siis saime need asjad korda. Ja siis eelmisel nädalal kui Silver oli sõpradega väljas olin mina kodus. Laps jauras, ei tahtnud magada. Vingerdas, põgenes voodist. Ja tead, mu sisse tuli selline tigedus. Ma mõtlesin, et kurat, mina tahan ise väljas olla. Siidrit luristada ja muretult aega veeta. No ma nii psühh ei ole, et kohe sõnumeid saatma hakkan aga paha tujuga läksin magama küll. Hommikul ärkasin tujukana ja lõuna paiku tuli plahvatus ka ära. Silver vaatas mind suurte silmadega ja ütles, et muidugi mine, ainult ütle ja mine. No ja ma tean ju, et ta saab Miaga ilusti hakkama. Ta ei ole mul kunagi keelanud kuskile minna kuid hoolimata sellest suutsin end jube õnnetuks kodukanaks mõelda. Pea pantvangiks. Mul tarvitseb ju ainult öelda, et ma lähen ja juba ma luristangi kuskil öölokaalis siidrit ja vadistan sõbrannadega. Aga tead, mis veel kõige pullim lugu on? Ma hullult armastan seda mõtet, et ma lähen igale poole ja teen igasuguseid asju. Kui ma minema pean hakkama, siis ei ole ma enam sellest minekust eriti vaimustatud. Ja kui väljas olen, siis on mõte ikka vägisi koduküljes kinni. Vaatan telefoni ja mõtlen, et äkki nad vajavad mind.

See on vist see emadus.
Ja see on see naine olemine.
Ja abikaasa.

Aga naised, emad ja abikaasad ju peavad ka tuulutama ja kuulma uudiseid mujalt kui Facebooki titegrupist või TV3 uudistest. Uueks nädalaks on mul mõned dated sõbrannadega planeeritud ja kindlasti saab mul tore olema.

Ja muide, ainult kuu aega elame veel Eestis.
Soovin head ja oleme nõiad ikka ainult Halloweenil.



Kommentaarid

  1. Sa oled nii krdi lahe ikka. 😁

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle! Tead alati kui mul tuleb pähe mõte, et mitte keegi mu blogi ei loe, siis ma mõtlen alati, et Eneli ikka loeb! <3

      Kustuta
    2. Mari mina ka loen ja mõtlen kui äge ja tark õde mul on 😍

      Kustuta
  2. Mina loen kaaaaa 😘😘😘

    VastaKustuta

Postita kommentaar