Mia jonnib, mina ka!
Silver on ikka veel seitsme maa ja mere taga ning mina olen ajutine üksikema hambaid kasvatavale ja oma ego arendavale Miale. No ei ole lihtne. Lisaks taidleme endiselt selle annan-tissi-ei-anna-tissi asjaga. Ühesõnaga olen ma vaimselt hästi habras ja Mia vastupidi on jonnijuurikas to the max. Viskab silda ja jaurab südamest. Ma ei tea kas olen ise selle tekitanud oma kana olemisega või on see jälle mingi tobe faas aga näiteks tuleb sikutab mind näpust ja kui ma kaasa minna ei taha siis on kisa kohe lahti.
Lisaks ei ole meil autot ja ka käru ei ole enam korraga Miale sobiv sõiduriist. No aga mis mul üle jääb eks, surun ta läbi kõva kisa kärru ja siis silkan hästi kiiresti Selveri poole. Õnneks poolel teel saab ta aru, et jonnist ei ole abi. Poodi me läheme. Jonniga või jonnita. Nooo pean ka lisama, et tegelikult ei ole Mia ju koguaeg jonni täis. Ta on enamasti nii armas ja lõbus laps. Aga kuna siiani on meie perre jonn väga harva jõudnud siis nüüd on sellega tõesti väga raske harjuda. Kui üldse saab sellega harjuda, sest vahepeal on tunne, et peale kõrvade hakkab ka aju s*tavett jooksma. Sorry.
Siinkohal tervitan ja teen sügava kummarduse kõigile naistele ja meestele kes üksi lapsi kasvatavad. See teadmine on lihtsalt nii hea, et keegi tuleb kell kuus koju ning võtab mõned jonnid, kakased pepud ja põrandale määritud pudrud enda peale. Ma vist lihtsalt tunnen ennast natuke üksikuna ja kuidagi vastutavana kõige eest. Autot pole, meest pole... poodi minek on suure tralliga ja väljas ju alati kas sajab või on külm või lihtsalt ei viitsi midagi teha ja tahaks ka jonnida. Jah, ma tahan ka jonnida. Vot.
Ja kolimine-kolimine-kolimine. Nii palju oleme õnneks juba ära teinud, et panipaik on tühi. Enamuse tilu-lilu, raamatud ja muud kraami oleme Haiba ära viinud. Mööbli, nii palju kui meil seda on, jätame korterisse. Nõud ja köögitehnika ka. Ja ega meil palju muud polegi. Aa ja üürilised on ka olemas.
Noh ühesõnaga, kui jonnituurid üle lähevad ja Silver tagasi koju jõuab oleme jälle rõõmsad edasi. Õnneks juba neljapäeval.
Ja pühapäeval lendame.
Lisaks ei ole meil autot ja ka käru ei ole enam korraga Miale sobiv sõiduriist. No aga mis mul üle jääb eks, surun ta läbi kõva kisa kärru ja siis silkan hästi kiiresti Selveri poole. Õnneks poolel teel saab ta aru, et jonnist ei ole abi. Poodi me läheme. Jonniga või jonnita. Nooo pean ka lisama, et tegelikult ei ole Mia ju koguaeg jonni täis. Ta on enamasti nii armas ja lõbus laps. Aga kuna siiani on meie perre jonn väga harva jõudnud siis nüüd on sellega tõesti väga raske harjuda. Kui üldse saab sellega harjuda, sest vahepeal on tunne, et peale kõrvade hakkab ka aju s*tavett jooksma. Sorry.
Siinkohal tervitan ja teen sügava kummarduse kõigile naistele ja meestele kes üksi lapsi kasvatavad. See teadmine on lihtsalt nii hea, et keegi tuleb kell kuus koju ning võtab mõned jonnid, kakased pepud ja põrandale määritud pudrud enda peale. Ma vist lihtsalt tunnen ennast natuke üksikuna ja kuidagi vastutavana kõige eest. Autot pole, meest pole... poodi minek on suure tralliga ja väljas ju alati kas sajab või on külm või lihtsalt ei viitsi midagi teha ja tahaks ka jonnida. Jah, ma tahan ka jonnida. Vot.
Ja kolimine-kolimine-kolimine. Nii palju oleme õnneks juba ära teinud, et panipaik on tühi. Enamuse tilu-lilu, raamatud ja muud kraami oleme Haiba ära viinud. Mööbli, nii palju kui meil seda on, jätame korterisse. Nõud ja köögitehnika ka. Ja ega meil palju muud polegi. Aa ja üürilised on ka olemas.
Noh ühesõnaga, kui jonnituurid üle lähevad ja Silver tagasi koju jõuab oleme jälle rõõmsad edasi. Õnneks juba neljapäeval.
Ja pühapäeval lendame.
♡
I feel u! Aga varsti varsti on kõik juba 1000x parem ja seda rohkem oskad hinnata neis vaikuse minuteid ja joostud kilomeetreid úksinduses. :D
ReplyDeleteJaaa, oskan kohe Silverit veel rohkem hinnata <3
Delete