Miks ma pidevalt ulun

Ma leian pea igas päevas midagi mille pärast ulguda, natukene pisardada või siis korraks nuuksatada. Mõnikord kurvastusest, tihemini rõõmust, uhkusest või heast tundest.

Hetkel jagatakse nalja ja irvitamise saatel uudist, kuidas keegi Saaremaal ühe talle mittekuuluva tordi ära sõi. Jah, oleks naljakas küll, kui Silver oleks minu eest tordi ära söönud. Eee ei, tõetruum oleks nii, et mina sõin Silveri tordi ära ja tema kutsus mulle politsei. Oleks küll naljakas. Ja mitte üldse kurb, sest meil on Selver üle tee ja kindlasti ei jääks ka majandusliku olukorra tõttu uus tort ostmata. See konkreetne lugu aga on minu arvates väga kurb, sest tõenäoliselt on seal peres väga vähe raha. Võib-olla ostis see inimene oma viimase raha eest lapsele koogi, et talle erilisel päeval rõõmu teha. Ja siis ta avastas, et keegi raisk on kõik ära rikkunud. Kujutad juba ette selle lapse petttumist? Võib-olla ei ole see laps juba ammu midagi magusat saanud ja talle on lubatud, et oma sünnipäeval saab. Ja, et ta võib kasvõi üksi terve selle tordi ära süüa. Olgu, õnneks selle loo lõpetuseks oli lubatud kaks torti asemele osta. Loodame, et tähtis päev sai päriselt päästetud. Aga kas sina saad aru mida ma mõtlen? Kas see on naljakas? Jah. See on naljakas kui lugeda ainult pealkirja. Kui mitte süveneda märksõnale nagu sotsiaalmaja ja mõelda lapsele, kes on väga pettunud kui ei saa oma sünnipäeval torti.

Hästi, see lugu selleks looks. See tuletas mulle lihtsalt meelde, et tegelikult nutan ma pärist tihti. Ma ei vaata juba ammu Kodutunnet või Inglite aega. Ka mitte neid Facebookis liikuvaid videosid kus mees aitab naist, kel ka mu mäletamistmööda ei olnud raha lapsele sünnipäevatordi ostmiseks. Ja ka neid ma ei vaata kus juhuslik mööduja päästab kellegi või aitab mõnd kodutut või looma või last. Need videod liigutavad mind seesmiselt lihtsalt nii sügavalt ja tugevalt. Ja reeglina ei ulu ma ainult  mitte kurvastusest vaid ka uhkusest, et sellised inimesed on olemas, kes ei pea paljuks võõrast inimest või looma hädas aidata isegi siis kui neil endil palju ei ole.

Samuti nuuksun ma siis kui kui ise midagi head teen, näiteks ostan Magistrali juures lilli müüvalt tädilt viimased õied ära ja ta saab nüüd õhtule minna. Või kui ostan Nurmenuku Rimi ees tädi käest sokke või pakin kingitust projekti Täht Idas raames. Või Maxima Inglipuule. Lihtsalt nii hea tunne on head teha, et võtab ka kohe silma märjaks.

Ka ei saa ma vaadata emadepäeva kontserti, või võidupüha paraadi. Erinevaid laulupidusid või tantsupidusid. Ok, telekast veel saan, siis suudan end tagasi hoida. Aga kohapeal. Mkm, ma hakkan nuuksuma. Uhkustundest, sellest, et mul on au seal kohal olla. Rõõmust nende inimeste pärast kes seal osalevad. Mõtlen sellele, kui tublid nad on ja kui palju on nad harjutanud ja kui väga on nad ära teeninud selle, et me kõik neid vaatame ja imetleme. Viimati nuuksusin Tallinna Mõõgal. Ei, mitte sellepärast, et meie tüdrukutel oleks võinud paremini minna. Nutukas tuli peale, sest lihtsalt sain seal istuda oma pere keskel, oma laps süles ja olla osa sellest kõigest. Vaadata meie tüdrukuid vehkemas ja võõraid tüdrukuid vehkemas. Seda suurt rõõmu tekitab minus kuskil osa olemine. Kasvõi nii nii väike osa olemine nagu olen mina vaadates tribüünil Tallinna Mõõka.

Aaa ja teate seda filmi "Süü on tähtedel"? Ma hakkasin juba selle peale nutma kui seda nime telekavas nägin. Ma käisin seda kunagi Reelikaga kinos vaatamas, ma ei mäleta sellest mitte midagi muud kui seda, et me ulgusime selle filmi maha. Ja mitte ainult meie, terve saal. Aaa... ja see "My sister's keeper"- ka ei mäleta pea midagi muud kui seda, et ilge nutukas ja ma pidin vahepeal pausi panema, sest ei kuulnud enam filmi läbi oma nutmise.

Eks olen ju viripill. Ja ei, see ei ole mu emaks saamisega seotud.  Olen alati selline olnud. Aga kuna ma niigi ei suuda emadepäeva kontserte vaadata siis ma ei kujuta ette kuidas ma kunagi hakkan neid vaatama kui mu oma väike Mia seal lavapeal laulab- mulle laulab. Raudselt lahistan kõva häälega nutta. Hahha, juba see mõte tõmbas nutuka peale.

Pehmik on pehmik.
Aga vähemalt on pisarakanalid puhtad ja süda õige koha peal.






Kommentaarid

  1. Mina ka ulun pidevalt, eile ajas isegi Kirgede torm pisardama. Ja Liisu ka ulub, niiet see meil geenides :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar