Rinnapiimabaar on endiselt avatud

Jep. Aga mitte enam 24 tunni baar. Juba üle kuu aja magame me öösiti. Mina olen ainus kes aeg-ajalt ärkab. Ikka vanast harjumusest.

Küll tekitas öisest söömisest võõrutamine selle, et Mia ei söö enam hommikusööki. Kohe peale ärkamist hakkab tissi otsima ja korrutama: "Emme anna tiss." Muide ma kunagi mõtlesin, et kui laps oskab juba täislausega rinda küsida, siis on ta ilmselgelt liiga kaua sel toidul olnud. Näed, jälle söön oma sõnu. Me oleme proovinud teda üle kavaldada nii, et mina jään hommikul voodisse, Mia läheb koos issiga protseduure tegema ja sööma. Esimesed paar päeva töötas. Edasi mitte. Ega ta loll pole. Nüüd klammerdub minu külge juba voodis ja hakkab pisardama kui issi teda välja kutsub. Õnneks veab ta ilma piimata pea kella seitsmeni välja. Siis annan väikse lonksu ja reeglina magame veel paar tundi ning siis läheme pudrule. Aga ega seda putru palju talle suhu jõua. Mängib, plätserdab ja kogu lugu. Ju ei ole kõht tühi.


Muidugi on ka mõned öised tagasilöögid ette tulnud. Algus läkski kahtlaselt sujuvalt. Eile öösel näiteks ärkas Mia kella nelja ajal ja hakkas nutma, jaurama ja tissi nõudma. Ma olin ahastuses ja väsinud aga jäin endale kindlaks. Toppisin talle järjepidevalt lutti suhu. Alguses lendas see kauge kaarega minema. Laps vihastas ning nõudis üha valjemini, et ma dressika (jep, ma magan dressipluusiga) tema ja ta öise snäki vahelt ära võtaksin. Ma ei andnud alla. Lõpuks jäi lutt pidama. Mopsis seda, jorises veel natuke ning õige pea vajus uuesti unne. Trallisime kokku peaaegu tund aega ja magasime hommikul ainult poole seitsmeni. Jõhker kui väsinud ma olin. Kõik tagasilöögid ja ka päevased jonnid-värgid lükkan hetkel hammaste tuleku arvele. Üheksas hammas on tal just lõikunud ja teiseltpoolt piilub juba ka kümnes.

Ühesõnaga jah, saime oma ööd enamjaolt korda aga päevad läksid raskemaks. Ja need tagasilöögid räsivad mind vaimselt ka korralikult. Mul on ikka väga suur tahtmine talle järele anda. Ma isegi ükspäev Googeldasin, et kas imetamisest võõrutamise nõustamine ka olemas on... ma tõesti vahepeal ei oska. Täpselt selline tunne on, et tema jonnib piima saamiseks ja mina jonnin vastu mitte andes. Kuidagi lollakas tundub see aga tean, tean. Tean, et ise ju tahan võõrutada. Ise ei taha enam puhvet olla. Pean lihtsalt olema järjepidev ja tugev.

Hetkel ma isegi ei julge mõelda sellele, et veel kuskilt söögikordi kärbin. Aga aasta alguses pean selle asja siiski jälle tõsisemalt käsile võtma. Mind juba kummitavad mingid kritiseerivad hinnangud, et nii suur laps ja ikka saab rinda jne. Okei, olgu öeldud, et ta saab sel kuul alles aasta ja kolme kuuseks. Aga kaugel see kaks ka on ja 3 ja 5. Hahha vast nii hulluks asi ei lähe ikka.

Aga jaa, ta magab ju veel emme-issi kaisus ka. Kes tahab mõistab hukka, kes ei taha, see ei mõista hukka vaid mõistab. Sellega tegeleme me ka kunagi, aga alles siis kui tiss on unustatud.

Head ööd!



Comments