Ma olen hea ema

Ühel õhtul juhtusin lugema ühte Marge Blogi blogipostitust "Kuidas taltsutada lasteaialapse vanemat?". Loe ka, see paneb mõtlema.

Jah, ma tunnen ennast ka hea emana. Kõige kõrval, mis ma igapäevaselt meie elus hoidmiseks ja eksisteerimiseks teen, ma ka kuulan oma last. Ja ma saan aru mida ta mulle öelda tahab hoolimata sellest, et ta veel rääkida ei oska. Ma saan aru tema näost kui tal on kakahäda. Ma tean nippe kuidas ta natukenegi sööma panna. Ma oskan teha vahet jonnil ja nutul. Ma musitan, kallistan, olen kannatlik ja mõistlik. Olen tema jaoks alati olemas ja ütlen talle seda. Mis siis, et ta päris täpselt veel minu sõnu ei mõista. Ta mõistab tunnet ja pilku. Hääletooni ja soojust millega ma tema poole pöördun. Tihti ütlen talle, et ma armastan teda.

Ma käitun oma lapsega täpselt nii nagu mina tahaks, et minuga käitutaks. Mulle ei meeldiks, et keegi mind sõnagi lausumata vannituppa tassiks ja vett näkku viskaks. Sellepärast ütlen ma alati Miale, et nüüd läheme peseme näo ära. Alati ütlen talle kui hakkame riideid vahetama, mitte ei rebi teda sõnagi lausumata paljaks. Alati selgitan talle kuhu me läheme või keda külla ootame. Räägin talle meie sõpradest ja perekonnast. Räägin lemmikloomadest ja kohtadest kus oleme käinud või kuhu plaanime minna. Kui läheme arsti juurde süsti saama, siis ma ütlen talle seda ja ütlen ka, et süst võib olla natukene valus aga kuna ta on vapper väike tüdruk ning süst on väga vajalik siis peame selle ikkagi ära tegema.

Ma räägin Miaga väga palju ja alati ausalt, sest ma tahan, et sellest saaks harjumus. Ma tahan, et meie peres räägitakse ka siis kui on mure, kui midagi vihastab või õnnetuks teeb. Ma tahan, et me julgeme vabandada ja oskame andeks anda. Ma tahan, et Mia julgeks tulla minu juurde ka siis kui ta teab, et on käkiga hakkama saanud. Ma tahan, et iga EI oleks põhjendatud ja kindlasti ei ole ühegi käsu või keelu põhjus see, et lihtsalt mina ütlen nii.

Meie peres puudub hetkel veel lasteaia kogemus aga ma võin kindlalt ja käsi südamel öelda, et ma mitte kunagi ei ütleks oma lapsele kui ta kardab, et ärgu koguaeg kartku midagi või et pole midagi karta. Või, et ma annan ta ära või jätan nüüd sinna. Ei, ei, ei. Ma ei kujuta ette, mida sellised sõnad selles pisipisikeses hinges ära lõhuvad. Lapsed saavad asjadest teisiti aru, nad ju ei lähene loogikaga, et emme küll ütles, et annab mu ära aga no tal oli lihtsalt paha tuju ja ega keegi teine mind ju ikka kaasa ei võta. Küll ta järele tuleb, ma mängin seni. No ei ole sellist asja. Ükskõik kui kiire on või ükskõik kui närvi ajab, siis alati mõtle enne mida sa ise tahaksid, et sulle sarnases olukorras öeldakse.

Mina tahan, et mu laps austab, usaldab ja armastab mind.


Kommentaarid

  1. Ma loen vahel, kuidas keegi kuuleb, et emad pisematele ja suurematele lastele ütlevad selliseid kahtlasi asju ja no... ma tean, et sellised emad-isad on olemas, aga isegi kui nad mõtlevad head, kas nad siis ei näe, et midagi läks nihu sõnades? Kas see ehmunud pilk või hirm lapse silmis või nutuvõru ümber suu ei pane neid mõtlema? Või seda ei märgatagi? Iga kord süda veidi murdub nende teisteinimestelaste pärast. Võtaks nad kõik omale kaissu. Minu oma ka näitab iseloomu vahel ja jonnib jms, aga seda kõike saab soojade ja järjekindlate sõnadega korda ajada. Anyway. Aitäh kuulamast, tunnen ennast nüüd paremini :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On jah vist kahjuks, et nii kiire on, et isegi ei märgata neid kurbi silmi. Mul on sama tunne, ma tahaks ka neid kallistada ja lohutada, sest ükski laps ei tohiks oma mure, hirmu või kurbusega üksi olla. Ja lapsed ju ikka jonnivad ja näitavad iseloomu aga kes meist seda ei teeks ja lapse peale vihastamine, karjumine või tema ignoreerimine muudab ju olukorra kordades hullemaks. Aitäh lugemast ja kaasa mõtlemast! :)

      Kustuta

Postita kommentaar