Post christmas stress

Tegelikult pidi selle postituse nimi olema Post christmas happiness. Ja ma tahtsin kirjutada sellest kui hästi meil Eestis läks. Ja kui hästi meil lennud läksid. Tahtsin kirjutada sellest kui lahedad sõbrad ja tore pere mul on. Sellest kuidas ma üks õhtu enne jõulupäeva liiga palju Tulipunast Tallekest jõin ja mu õde minu asemel meie pere jõulusöögid valmistas. Mina muidu ägisesin toetavalt kõrval, koorisin paar kartulit ning kallistasin teda aeg-ajalt ja ütlesin, et ei tea mida ilma temata teeksin. Tõesti ei tea.

Kahjuks need positiivsed emotsioonid said kohe pärast Budapesti jõudmist kustutatud ja asendatud hoopis koledamate tunnete ja mõtetega. Keegi oli meie korteris käinud ja mõned asjad kaasa viinud. Tegelikult pidi siin meie äraolekul käima ainult koristaja. Ja ukse lukk oli terve ja korter ära ka koristatud! Aga ma ei saa ja ei taha kedagi enne süüdistada kui asi selge on ja uurimisega alles tegeletakse. Fakt on aga see, et üks Ungari pätt sai endale hunniku Eesti disaini ja korraliku peegelkaamera.

Nii kummaline on see, et Eestis asju pakkides mõtlesin ma mitu korda, et ei tohi asjade peale mõelda emotsionaalselt ja et pean õppima asjadest vabanema. Need on asjad. Need saab vajadusel asendada või ongi ilma nendeta parem elada. Aga see mõte, et keegi oli siin vaatas minu asju, näppis neid ja toppis enda suva järgi taskusse kõike mis pähe tuli ajab mind füüsiliselt iiveldama. Ma olen pettunud, mul on vastik ja ma olen nii nii kurb.

Ja ikkagi, ma proovin mõelda vähem emotsionaalselt.
Need olid ainult asjad.


Kommentaarid