HellóAnyu! - Budapesti beebikohvik

Käisime Miaga täna hommikul titekohvikus HellóAnyu! (TereEmme!). Oleme seal väikese seltskonnaga varem ka käinud aga kuna täna tuli mul see mõte hästi äkki siis läksime Miaga kahekesi.

See kohvik on üsna pisike aga tõesti hästi lapsesõbralik. WC's on kõik vajalik olemas nii emmedele kui ka beebidele. Mänguasju on tõeliselt palju, laudade nurgad on ümaraks lihvitud ja ühes saali otsas on suur matt maas mis muuda ühe kolmandiku saalist mängualaks. Maksta saab ainult sularahas, hinnad on väga soodsad. Tasuta saab kraanivett. Kohv tuuakse alati lauda ja pirukad on täitsa maitsvad. Palju me seal söönud ei ole, sest me sööme alati kodus kõhud täis ja käimegi seal pigem mängimas ja kohvitamas kui söömas.

Meie kodust asub HellóAnyu! paarkümne minutit kaugusel, veidi alla kolme kilomeetri kõndida. Läksin hästi kiire sammuga, sest kartsin, et jõuame kohale suure kisaga. Mia ei ole viimasel ajal nõus üle kümne minuti kärus istuma aga õnneks oli ta täna väga leplik ja jõudsime ilusti kohale. Isegi kindad olid viimaste meetriteni käes. Tänu oma sportlikule sammule ja soojale ilmale (+5℃) olin ma ise aga kohale jõudes mega läbi. Mul oli mega-mega palav. Tundsin maha istudes kuidas nire rinnahoidja vahelt alla jookseb ja kurk kuivab. Ma oleksin nagu korraliku trenni ära teinud. Muidugi pusa ma ka pealt ära võtta ei julgenud, sest panin selle alla ainult õlapaeltega nabaka. Veits vara on oma naba näidata, ega nii kevad ju ka ei ole veel. Aga no vähemalt oli mul taipu panna jalga tossud mitte saapad.

Kõige esimesel korral kui seal kohvikus käisime siis ehmatasin ma hetkeks ära, sest see niigi kitsas saal oli puupüsti rahvast täis. Seal oli metsik kisa ja kriiskamine, ruumi vankrit parkida eriti ei olnud ja kohe kui saapad jalast ära võtsin astusin oma sokid märjaks. Veits jama tundus kogu värk. Aga õnneks selgus hetke pärast, et ülemisel korrusel oli just üks huviring lõppenud ja emad ning lapsed tulid korraga alla ja täitsid saali. Meie õnneks seadis enamus neist juba end koju minekuks valmis. Mu märgi sokke see küll kuidagi kuivemaks ei teinud aga vähemalt saime laua kuhu kohvitassi toetada ja pääsesime ka mänguasjadele lähemale. Nüüd on mul ka endale kuivad sokid alati igaks juhuks kotis kaasas.

Täna ei olnud seal õnneks väga palju rahvast. Oli Mia vanuseid lapsi, ka vähe väikesemaid ning üksikud tiba suuremad ka. Ka üks rase naine sõi tõsise näoga kooki ja vaatas ringi jooksvaid lapsi. Keegi tema käest ampsu küsimas ei käinud ehk arvan, et ta ootas üleval korrusel algavat rasedate tundi või siis tuli ta juba varakult oma närve treenima.

Esimestel kordadel oli Mia selles kohvikus väga tagasihoidlik ja me vaatasime peaaegu terve aja raamatuid. Nüüd märkan, et ta on iga korraga julgem, läheb ise teiste lastega suhtlema ja ümbrust uudistama. Aga endiselt vaatab ta mulle küsivalt otsa enne kui riiulist mõnd mänguasja või raamatut võtab. Ta ei suuda vist uskuda, et seal nii palju asju on ja et kõiki neid võib võtta ka.

Hetkel mõtlen, et läheme homme ka sinna mängima. Täna oli nii vahva. Mitu head asja ühes. Mina sain liikuda, Mia sai omavanustega suhelda. Ta väsitas end piisavalt ära ja magas lõunal nagu nott.

Pealelõunal käisime tiiru mänguväljakul ka, sest sellise ilmaga ei ole ju ok kodus multasid vaadata või puslet kokku panna.

Ja laupäevaks lubab ilmateade Budapestis +12℃!!! Enam ei ole palju oodata.

Varsti on kevad käes!

Ma ei ole seal kohvikus näinud ühtegi ema pildistamas ehk ma ise ka eriti ei julge. Need kaks pilti tegin ka pool salaja ja hästi kiiresti. :D


Kommentaarid