Parakad
Viimasel ajal olen kuidagi eriti paranoiline. Mõnikord on selline tunne, et Google luurab mu järele ja naabrimees vaatab ka kuidagi kahtlase näoga. Postkasti juures askeldab koeraga naine kes nagu piiluks kahtlaselt mu poole ja jube palju eriti kahtlaseid töömehi saalib ka trepikojas edasi-tagasi. Mänguväljakul tuleb mingi naine mu juurde ja hakkab kohe inglise keeles kõnelema. Kuidas ta teab, et ma kohalik ei ole? Aaaa ma rääkisin Miaga enne. Jah. Tean. Viga on minus aga ma ausalt ei suuda ära oodata millal me uude korterisse kolime. See varguse asi jättis mu hinge ja turvatundesse ikka mega suure augu.
Google pidev kahtlustamine ebaausates võtetes ei ole selle vargusega muidugi kuidagi seotud. See on lihtsalt kahtlane, et kui räägin Silverile midagi siis järgmisel päeva on mulle teemakohased reklaamid välja vaadatud. Või ma ikkagi Googeldasin ka seda asja korra? Ah, nii palju Googeldan koguaeg, et ei jõua kõike meeles pidada. Ja nii imestangi iga kord kui enda arvates ainult mõtlen oma peas või räägin ainult Silverile näiteks seda, et tahaks meile kõigile ühesuguseid tudukaid. Jep, tahaks. I know, ma ise arvasin ka, et ma ei ole üldse selline aga näe ikka olen küll. Noh ja siis kui olen ära mõelnud-rääkinud teen arvuti lahti ja näe, võta millised tudukad tahad.
Ja et mu enda fantaasia end üksikuna ei hakkaks tundma, siis elu aitab ikka ka mu parakaid toita. Näiteks. Ükspäev läksime Miaga mängukale, nagu iga päev. Olime tunnikese ära ja kui koju tulles liftist välja astusime nägin, et meie ukse vastu toetab mingi naine. Isub maas ja on ninapidi telefonis. Ohooo, mu aju hakkas uut "Kättemaksukontori" episoodi välja mõtlema. No ma arvasin kohe, et see naine on kindlasti valves ja keegi topib toas meie läpakaid kotti ja võtab veel kõike mis võtta annab. Peast käis kolme sekundi jooksul läbi nii palju mõtteid. Kas minna lifti tagasi ja sõita alla? Helistan politseisse? Kas minna ja küsida mis ta teeb seal? Või helistan Silverile? Aga kui ongi rööv? Relvad? Ehhh... kuhu ma Mia peidan? Okei, hingasin sügavalt sisse ja välja. Otsustasin, et lähen küsin mis ta teeb seal. Aga kindluse mõttes surusin võtmed nii pihku nagu Kirke kunagi Kaerajaani aegadel pimedas kojumineku tarvis õpetas, et iga näpu vahelt tuleb üks võti välja. Eks ikka selleks. et kui virutada siis korralikult. Käru ei lükanud ma enda ees vaid tõmbasin järele, et vajadusel Miat kaitsta. Mu süda tagus nii kõvasti, et ma reaalselt kuulsin seda ja usun, et ka mu hääl värises seda naist kõnetama hakates.
Mis aga selgus on see, et keegi ei röövinud meie korterit. See naine hüppas kohe krapsakalt püsti kui olin talle lähemale jõudnud ja küsis rõõmsalt, et kas ma elan siin. Siis küsis ta kohe ka otsa, et kas ma olen prantslane. Noh, ja siis selgus kohe ka, et ta on eksinud trepikojaga. Meie elame A trepikojas, tema otsis B trepikoda. See mitte-röövel-naine läks oma prantslast otsima ja meie astusime Miaga tuppa. Ise mõtlesin veel, et vedas.
Ehmatasin ikka päris korralikult ära.
Hirmul on ikka väga suured silmad.
Aga neljapäeval kolime juba uude koju!
Google pidev kahtlustamine ebaausates võtetes ei ole selle vargusega muidugi kuidagi seotud. See on lihtsalt kahtlane, et kui räägin Silverile midagi siis järgmisel päeva on mulle teemakohased reklaamid välja vaadatud. Või ma ikkagi Googeldasin ka seda asja korra? Ah, nii palju Googeldan koguaeg, et ei jõua kõike meeles pidada. Ja nii imestangi iga kord kui enda arvates ainult mõtlen oma peas või räägin ainult Silverile näiteks seda, et tahaks meile kõigile ühesuguseid tudukaid. Jep, tahaks. I know, ma ise arvasin ka, et ma ei ole üldse selline aga näe ikka olen küll. Noh ja siis kui olen ära mõelnud-rääkinud teen arvuti lahti ja näe, võta millised tudukad tahad.
Ja et mu enda fantaasia end üksikuna ei hakkaks tundma, siis elu aitab ikka ka mu parakaid toita. Näiteks. Ükspäev läksime Miaga mängukale, nagu iga päev. Olime tunnikese ära ja kui koju tulles liftist välja astusime nägin, et meie ukse vastu toetab mingi naine. Isub maas ja on ninapidi telefonis. Ohooo, mu aju hakkas uut "Kättemaksukontori" episoodi välja mõtlema. No ma arvasin kohe, et see naine on kindlasti valves ja keegi topib toas meie läpakaid kotti ja võtab veel kõike mis võtta annab. Peast käis kolme sekundi jooksul läbi nii palju mõtteid. Kas minna lifti tagasi ja sõita alla? Helistan politseisse? Kas minna ja küsida mis ta teeb seal? Või helistan Silverile? Aga kui ongi rööv? Relvad? Ehhh... kuhu ma Mia peidan? Okei, hingasin sügavalt sisse ja välja. Otsustasin, et lähen küsin mis ta teeb seal. Aga kindluse mõttes surusin võtmed nii pihku nagu Kirke kunagi Kaerajaani aegadel pimedas kojumineku tarvis õpetas, et iga näpu vahelt tuleb üks võti välja. Eks ikka selleks. et kui virutada siis korralikult. Käru ei lükanud ma enda ees vaid tõmbasin järele, et vajadusel Miat kaitsta. Mu süda tagus nii kõvasti, et ma reaalselt kuulsin seda ja usun, et ka mu hääl värises seda naist kõnetama hakates.
Mis aga selgus on see, et keegi ei röövinud meie korterit. See naine hüppas kohe krapsakalt püsti kui olin talle lähemale jõudnud ja küsis rõõmsalt, et kas ma elan siin. Siis küsis ta kohe ka otsa, et kas ma olen prantslane. Noh, ja siis selgus kohe ka, et ta on eksinud trepikojaga. Meie elame A trepikojas, tema otsis B trepikoda. See mitte-röövel-naine läks oma prantslast otsima ja meie astusime Miaga tuppa. Ise mõtlesin veel, et vedas.
Ehmatasin ikka päris korralikult ära.
Hirmul on ikka väga suured silmad.
Aga neljapäeval kolime juba uude koju!
♡
Comments
Post a Comment