30 päevane kõhulihaste väljakutse- kas vaeva väärt?

Detsembri viimaselt päevadel alustasin sõbranna Reine algatusel 30 päevase kõhulihaste väljakutsega. Väljakutse esimesel päeval oli vaja teha 20 istessetõusu ja viimasel 125. Ega ma väga ette ei kujutanud kuidas ma seal lõpus neid teen. 125 tundus ülim ulme. Lisaks oli ju vaja teha ka jalgade vibutamist ja planku. Juba 50 igast harjutusest oli mulle tõsine pingutus. Kõige raskemad olidki just väljakutse keskmised päevad ja need istessetõusud. 70 istessetõusu võttis üli läbi. Selline tunne oli, et lähen pooleks. Planku tegin ainult tänu tahtejõule ja upitasin aeg-ajalt peput, et natukenegi lihtsam oleks. Aga ma tegin ära ja hetkel on selline tunne, et 100 on lebo, kaks mintsa planku tehtav ja see jalgade asi on täiesti möödaminnes.


Täit tulemust sellest väljakutsest ma ei saavutanud. Tegin iga päev oma harjutused kenasti ära, mõnel päeval jooksin ka natukene lisaks aga toitumine on mul terve kuu olnud allapoole igasugust arvestust. Õhtune näksimine on minu jaoks suur probleem. Kella kaheksa-üheksani õhtul söön täiesti okeilt. Pigem tervislikult. Aga siis panen Mia magama ja hakkan köögikappides tuhnima. Teen paar võikut. Otsin kas midagi magusat on jne. Kohutaaav ja ma teadvustan endale seda aga ei suuda kuidagi piirata. Ka vee joomine on tagaplaanile jäänud. Aeg-ajalt tuleb meelde siis ikka lonksan aga kindlasti liiga vähe. Ja kohvi joon kindlasti liiga palju.
Kui ma oleksin suutnud selle väljakutse ajal ka teadlikult toituda oleksin ma enda üle veel 100 korda uhkem, õnnelikum ja mu kõht oleks veel lamedam ja lihased paistaksid välja ka. Oleks-poleks, sel korral läks nii.



Ülemiste piltide peal vist tunduks isegi, et before (vasakul) pildil on kõht rohkem lihastes kui after (paremal) pildil. Aga ma ütlen sulle, et ei ole nii. See parempoolne Mari jaksab teha 125 istessetõusu järjest. See vasakpoolne tegi 20 ära ja pidi siis puhkama. Alumistel piltidel on juba natuke paremini aru saada, et kehakuju ja küljed on kenamaks läinud.

 

Kas see oli seda vaeva väärt? Jah, oli küll, sest see võttis iga päev aega alla kümne minuti ning tulemused on tuntavad ja ka märgatavad. Ma reaalselt tunnen, et mul on kõhulihased olemas. Sellepärast, et nüüd kohe taandareng peale ei tuleks võtsin juba ka uue väljakutse ette. Nüüd teen Blogilatese 100 väljakutset milles on vaja teha 30 päeva jooksul iga päev sada kõhulihaste harjutust, harjutus on iga päev erinev.

Kuidas küll söömisega end joonele saada? Ma ei tea. Ma ei ole selle poolt, et päris kõigist nö. patutoitudest end ilma jätta. Lihtsalt ei näe seda jätkusuutlikuna. Ehk pean vastu kuu või kaks aga siis söön kõik jälle uuesti tagasi. Olen proovinud hoida end kuldsel keskteel, enamasti see ka õnnestub ja luban endale vaid aeg-ajalt veidi Wasabi Layse või midagi magusat. Saiakesi ka. Täiesti jama kui head ikka on värsked croissantid.

Ok. Aga aitab saiajuttudest eks.

Veidi võib ju kõike süüa, üle ei tohi pingutada. Ja vett peab jooma. Palju vett. Ja võimlema peab, ja trenni tegema. Jooksma ja jalutama ja rõõmus olema. Ning järjepidev on vaja olla. Järjepidevus on vist kõige olulisem.

Ja endast peab alati hästi rääkima ja mõtlema. Kulunud mõttetera küll aga kas pole tõsi, et me ise oleme ainsad inimesed kellega peame koos elama. Kõik teised on valikute küsimus.

Ilusat pühapäeva!

Eks veits oleneb kõhulihaste nähtavus poseerimiset ka :)





Kommentaarid