Forever 25
Ma ootan igal aastal oma sünnipäeva väga. Juba varakult hakkan planeerima mida teha tahaksin, kuidas oma päeva veeta. Kas kutsuda külalisi või veeta päev mõnusalt ainult pereringis. Tunnen end alati oma sünnipäeval eriliselt hästi ja õnnelikuna. Täpselt nii ka sel aastal. Nii ka täna.
Hommikul ärkasin nagu igal hommikul selle peale, et Mia toksis mind andes märku, et tal on pissihäda. Hädal käidud poeme me alati natukeseks tagasi voodisse mõnulema. Täna avastasin ma teel tagasi voodisse meie elutoa diivanilt väikese pakikese. Tegelikult ma ju teadsin mis mind seal pakikeses ootab aga hoolimata sellest tegi see mu nii rõõmsaks ja veel õnnelikumaks kui ma juba niigi olin. Haarasin paki kaasa ja suundusime voodisse tagasi, et Silver ka ülesse ajada ja pakk avada. Edasi läks juba kõik nagu igal laupäeva hommikul ikka. Silver keetis kohvi, mina Miale pudru. Mia sõi putru, meie jõime kohvi.
Siis otsustasime end valmis panna ja minna välja hommikust sööma. Kuna aga ilm on juba tõeliselt ilusaks läinud siis haarasime Costa Coffee-st paar võikut ja pastel de natat ning läksime mänguväljaku parki piknikule. Nii mõnus oli. Päike paistis, linnud laulsid, lapsed kilkasid, memmed jalutasid, paarikesed kudrutasid, meie sõime võikusid. Kell oli alles natukene peale kümmet. Edasi mängisime palli, lasime liugu, kiikusime. Jalutasime ja oligi lõuna käes. Mia jäi kärus magama ja me suundusime koju. Pealelõunal tegime veel tiiru väljas ja õhtul vaatasime kõik koos multikaid.
Eile käisime juba väljas minu sünnipäeva lõunasöögil ära ja homme läheme New York Café-sse koogile ja kohvile. Täna võtsime hästi rahulikult ja ei kiirustanud, rabistanud ega pabistanud mitte millegi pärast. Mul oli imeline sünnipäev oma perega. Ma olen õnnelik, et minu päev juhtus olema sel aastal nädalavahetusel ja et Silver sai ka terve päeva meiega koos olla. Aitäh kõigile kes mind õnnitlesid ja mulle oma head soovid teele panid. Ja aitäh loodusele selle eest, et ma ei tunne ennast endiselt kolmekümne aastasena. Ei. Kolmekümne ühe aastasena.
Forever 25.
Hommikul ärkasin nagu igal hommikul selle peale, et Mia toksis mind andes märku, et tal on pissihäda. Hädal käidud poeme me alati natukeseks tagasi voodisse mõnulema. Täna avastasin ma teel tagasi voodisse meie elutoa diivanilt väikese pakikese. Tegelikult ma ju teadsin mis mind seal pakikeses ootab aga hoolimata sellest tegi see mu nii rõõmsaks ja veel õnnelikumaks kui ma juba niigi olin. Haarasin paki kaasa ja suundusime voodisse tagasi, et Silver ka ülesse ajada ja pakk avada. Edasi läks juba kõik nagu igal laupäeva hommikul ikka. Silver keetis kohvi, mina Miale pudru. Mia sõi putru, meie jõime kohvi.
Siis otsustasime end valmis panna ja minna välja hommikust sööma. Kuna aga ilm on juba tõeliselt ilusaks läinud siis haarasime Costa Coffee-st paar võikut ja pastel de natat ning läksime mänguväljaku parki piknikule. Nii mõnus oli. Päike paistis, linnud laulsid, lapsed kilkasid, memmed jalutasid, paarikesed kudrutasid, meie sõime võikusid. Kell oli alles natukene peale kümmet. Edasi mängisime palli, lasime liugu, kiikusime. Jalutasime ja oligi lõuna käes. Mia jäi kärus magama ja me suundusime koju. Pealelõunal tegime veel tiiru väljas ja õhtul vaatasime kõik koos multikaid.
Eile käisime juba väljas minu sünnipäeva lõunasöögil ära ja homme läheme New York Café-sse koogile ja kohvile. Täna võtsime hästi rahulikult ja ei kiirustanud, rabistanud ega pabistanud mitte millegi pärast. Mul oli imeline sünnipäev oma perega. Ma olen õnnelik, et minu päev juhtus olema sel aastal nädalavahetusel ja et Silver sai ka terve päeva meiega koos olla. Aitäh kõigile kes mind õnnitlesid ja mulle oma head soovid teele panid. Ja aitäh loodusele selle eest, et ma ei tunne ennast endiselt kolmekümne aastasena. Ei. Kolmekümne ühe aastasena.
Forever 25.
♡
Comments
Post a Comment