Kuidas ma Montessori pedagoogikat uurides endale köögiabilise sain

Esimest korda puutusin ma kokku Montessori õppega vaadates paar kuud tagasi Tv3 Seitsmeseid. Seal oli saatekülaliseks keegi preili Tuuli Maasikas. Telekas mängis meil taustaks, ma pigem ei süvenenud sellesse aga kui Tuuli oli just saatejuhile rääkimas, et neil kõnnivad lasteaias lapsed täidetud vee kaussidega ümber laudade tabasin end mõttelt, et vau Miale meeldiks ka selline tegevus. Ning ma mõtlesin veel, et pärast uurin rohkem selle Montessori värgi kohta. Äkki saab häid ideid. Edasi läks veel paar nädalat mööda ja täiesti lambist teel linnast koju küsisin Silverilt, et kas ta teab ühte Hiina laste õpetamise meetodit mille järgi arendatakse lapse aju läbi käelise tegevuse ja praktilise õppimise. Jep, mul oli selle definitsioon nii selgelt meeles. Silver ei teadnud sellest asjast midagi. Ja mina jätsin selle asja jälle sinnapaika.

Siis ühel õhtul, täiesti lambist, oli mul see nimi "Tuuli Maasikas" nii hästi meeles. Otsustasin Googeldada, et mis Hiina laste kasvatamise meetod see siis selline on. Tuli välja, et see on hoopis Itaalia arsti, psühholoogi ja pedagoogi Maria Montessori pedagoogiline kasvatussüsteem mille mõte seisneb selles, et lapse arenguks on vaja stimuleerida tema enesekasvatust, iseõppimist ja enesearendamist. Hiinas on lihtsalt see Tuuli Montessori meetodi õpetaja. Vot kuidas aju seoseid loob.

Hakkasin siis lähemalt uurima. Uurisin Eesti Montessori ühingu kodulehte. Otsisin Instagramis Montessorit praktiseerivaid inimelsi ja uurisin ka Pinterestist kuidas mina saaksin selle praktikaga alustada. Ja mida ma endale üllatuseks avastasin on see, et ma olen Montessori pedagoogikaga tegelenud juba mõnda aega. Nimelt olen ma Miat üsna tihti meie igapäevastesse tegevustesse kaasanud. Ta aitab mul banaane smuuti sisse tükeldada, kohviube jahvatajasse kallata. Mia aitab mul musta pesu pesumasinasse tõsta ja ma olen alati püüdnud anda talle valikuvõimalusi. Ma olen alati tahtnud, et ta saaks ise valida kas ta tahaks hetkel pigem raamatut vaadata või puslet kokku panna. Kas nüüd on õige aeg torni ehitada või mõmmikuid tudule panna.


Ma olen alati proovinud Miat kaasata meie igapäevaellu nii palju kui võimalik ja kui aus olen siis pigem mitte alati tema arengut silmas pidades vaid just enda mugavusele mõeldes. Kui ma palun teda appi pesu sorteerimisel siis ma tean, et ta tegeleb nende pesude ühest hunnikust teise kuhjamisega ja samal ajal ei keera ta teises toas mingit käkki kokku. Kui ta istub mul smuutit tehes kapi peal ja tükeldab banaane, siis ei saa ta samal ajal teises toas midagi mitte talle lubatut kahmata ja nii edasi. Mulle on alati tundunud, et lapse enda tegevusse kaasamine hoiab ära selle ütluse, et kui sul on lapsed siis ei ole vaikus mitte kuldne vaid kahtlane.

Mida ma aga Montessori pedagoogikaga tutvumisest juurde sain on see, et ma rakendan Miat veel enam erinevatesse tegemistesse. Mõnikord ma isegi mõtlen talle nö. töökoha välja. Näiteks kui ma nõusid pesen, siis lasen tal enda kõrval pool tundi sama lusikat pesta. Kui ma puhast pesu resti pealt ära korjan, siis küsin Mia käest kelle oma on üks või teine asi. Kui asjad on kenasti omaniku järgi virnadesse laotud siis ütlen talle, et ta näitaks mulle kus käivad issi sokid või kuhu lähevad emme särgid. Ja ta teab. Ma olin alguses mega üllatunud aga lapsed tõesti teavad palju rohkem kui meile algselt tundub.

Meil oli üsna pikalt jama kui ma tahtsin enne Silveri koju jõudmist söögi valmis teha. No Mia lihtsalt jonnis ja rippus mul terve aja jala otsas. Aga näed, uurisin veits Montessori kohta ja sain endale hoopis köögiabilise. Mia peseb suure hoolega köögivilju. Kartulid ja porgandid pole meie peres varem nii puhtad olnud. Samuti lillkapsas. Ja lillkapsa tükeldamine on ka väikese Mia ülesanne. Ta võtab seda väga tõsiselt. Sama on shampinjonide tükeldamisega. Laps naudib, et ta saab mulle abiks olla. Ja enamikel kordadest ongi ta mulle päriselt abiks.

Juurde õppisin veel:

  • Kui näen, et laps on keskendunud, siis ei tohi teda segada. Ka pilk või kiitus võivad katkestada huvi käsil oleva tegevuse vastu. Las laps mängib. Pärast on aega kiita küll.  
  • Veel tihemin palun Mia käest abi. Palun ta abi näiteks jalatsite vannituppa viimisel kui hakkan neid puhastama või palun ta abi ostukoti tühjendamisel peale poeskäiku.
  • Lasen tal alati katsetada. Las lähevad püksid tagurpidi jalga või särki selga tõmmates jääb pea ette. Pakun oma abi aga ei torma uisapäisa abistama. Olen päris mitmel korral üllatunud mille kõigega ta ise hakkama saab ja mida oskab.
  • Rutiin! Me oleme proovinud oma väga ebarutiinses elus Miale mõeldes rutiini luua. Enamasti see ka õnnestub. Alati mitte. Ma arvan, et see rutiini koht on just see kus on meil perena ja lapsevanematena veel arenguruumi. Nädala sees on küll minu ja Mia elu üsna kindlates raamides aga nädalavahetus on see kus me magame kaua, veel kauem logeleme voodis ja peale seda oleme poole päevani tudukates. Sööme diivanil ja vaatame rohkem multikaid kui ehk norm ette näeb. Aga ausalt, me kõik naudime seda korralagedust täiega. 
Ja kuna ma ka juba enne selle Hiina laste kasvatamise meetodiga tutvumist seda väikestviisi
praktiseerisin siis tean ma, et olen õigel teel. Ja olen alati valmis ka juurde õppima ning arenema. Ikka oma väikese köögiabilisega koos.




Kommentaarid