Raske päev

Täna oli mul hästi raske päev. Mia otsustas täna mitte lõunaund magada ja tänu sellele venis meie päev hästi pikaks ning see hästi pikk päev oli täis jonni, pisaraid ja lohutamatut nuttu. Vähemalt selle päeva keskpaik.

Ja nüüd ma tahtsingi hakata sellest raskest päevast täpsemalt kirjutama. Ma tunnikese pusisin ja kirjutasin valmis hästi pika ja lohiseva postituse. Selles postituses oli väga palju teksti aga mitte midagi konkreetset. Seda kirjutist üle lugedes sain ma aru, et mul on raskusi enda sees tekkinud negatiivsete emotsioonide väljendamisega. Kustutasin selle ümmarguse jura ära. Aga tänu sellele sain ma aru, et mul on raske kirjutada, et mu laps viis mu täna väga lähedale sellele, et ma oleksin ta peale karjunud. Et ma olin hästi lähedal sellele, et oleksin talle eriti vastikult otsa vaadanud ja küsinud, et mida kuradit sul viga on? Mis sul puudu on, miks sa ei maga? Miks sa röögid?

Mul on seda kõike nii raske kirjutada, sest sellised emotsioonid tekitavad minus tunde nagu ei saaks ma ise enda tunnetega hakkama. Ja nagu selle välja ütlemine muudaks asja hullemaks isegi kui see, et ma üldse selliseid tundeid tunnen. Tegelikult see ju ongi inimlik, et me mõnikord ei suuda end vaos hoida. Aga kelle arvelt tuleb siis see rahunemine? Kas see, et ma karjun aitab kedagi? Kas see aitaks mind ennast? Ma ei tea. Aga ma tean, et ma tunneksin end pärast väga halvasti ja ma vabandaksin Mia ees terve õhtu. Ja ma tegelikult sain ju ise endaga hakkama. Ma ei saanud Miaga hakkama.

Selle saamatuse kompenseerimiseks ma hoopis kallistasin teda ja pakkusin juba kümnes kord välja, et lähme proovime uuesti magama jääda. Ja kui Mia juba kümnes kord selle pakkumise peale end põrandal rullima oli hakanud ja veel ägedamalt röökima kui enne, otsustasin ma asja sinnapaika jätta. Ma küsisin hoopis hästi rõõmsalt: "Kas sa suppi tahaksid?" Mia jäi mind suurte silmadega vaatama ja noogutas. Tegime supi soojaks ja sõime. Vaatasime multikaid ja ootasime Silverit koju. Otsustasin, et kui ta ei taha magada siis ma enam ei suru ka. Saagu mis saab.

Sai see, et kella üheksaks õhtul oli Mia nii väsinud, et jäi 11 minutiga magama. Mina kallasin endale lohutuseks klaasikese veini.

Oli raske päev aga ega keegi ei öelnud ju ka, et emadus lihtne on. Öeldi, et isegi veel hullem on. Päeva lõpuks arvan ma, et mul on vedanud.



Kommentaarid