Tagasi spordiklubis

Täna lõpuks tegin selle ära!

Ma olen juba mitu kuud julgust kogunud selleks, et hakata uuesti spordiklubis käima. Alati olen leidnud mingi hea vabanduse, et mitte minna. Küll on õues ikka parem joosta ja siis on kõht liiga täis või kell juba liiga palju. Laisk olen ka ning kodus on ju võimalik ka hea tahtmise korral trenni teha. Ja nii need kuud veeresid.

Tegelikult ei tahtnud ma täna ka minna. Või noh, tahtsin aga veel rohkem tahtsin seda minekut jällegi edasi lükata. Et küll ma uuel nädalal lähen. Ja siis uuel nädalal oleksin hakanud jälle otsast vabandusi otsima. Kuna aga Silver ütleb, et kui ma regulaarselt trenni ei tee siis hakkan ma jube palju õiendama ja virisema ehk ta veenis mind väga veenvalt selles, et ma tegelikult ise tahan sinna klubisse minna. Ja nüüd on mul kuukaart Life1 spordiklubis vormistatud.

Spordiklubi Life1 on nagu spordiklubi ikka, nendest kus ma käinud olen meenutab kõige enam MyFitnessi. Selline avar, puhas, paljude peeglite ja eriti ilusate inimestega nende ees selfiesid tegemas. Ja trenni tegemas. Ja jutustamas. Ja õuna söömas. Ja ujumas. Ja vett joomas. Ja telefone scrollimas. Ja lihtsalt lamasklemas.

Kogu minu tänane kogemus oleks olnud väga hea kui ei oleks olnud kahte häirivat asja. Number üks oli selle Life1 spordiklubi administraator. Alles hiljuti rääkis mulle Eneli, et ta sattus Rocca MyFitis esimesel jõuksi päeval mingi bitchi otsa ja kuidas see tal moti maha tõmbas ning ärevaks tegi. Ma ise veel mõtlesin kui teda kuulasin, et mul pole küll kuskil klubis olnud sellist kogemust. Peamiselt käisin Revalis ja Kristiine MyFitnessis, mõlemas olid super rõõmsad ja tsillid adminid. No aga siin, Budapesti Life1 spordiklubis sain ka tunda kuidas on kui lähen esimest korda, rõõmsalt, ärevil ning motiveeritult trenni ja siis see üks silmapööritus või üleolev hääletoon tõmbavad selle kõik minutitega nulli. Õnneks hetkeks. Ma hingasin sügavalt sisse-välja ja kordasin endale, et ära tee välja, ära tee välja. Kui pilet ostetud oli siis keskendusin ma sellele, et ikka pärast oma kapi ülesse leiaks ja pesuruumid. Saunad vaatasin ma üle ning jalutasin lihtsalt natuke ringi, et kõigest paremat ülevaadet saada. No üldse ei meeldinud mulle seal ikka üksi olla.

Ja number kaks häiriv tegur oli minu enda närviline põis. No mulle üldse ei meeldinud seal üksi olla. Ja see põis annab mulle alati tunda kui olen oma mugavustsoonist väljas. Yes. Kellel sama jama teavad kui hull võib olla kui koguaeg tahaks pissile minna. No näiteks. Jooksed lindil ja kuidagi nagu ei saa rütmi sisse ja siis tuleb pähe, et sa ei teagi kas sul on ikka piitamatu ajaga pilet ja siis tunned mingeid silmi oma kannil ja jube ebamugav on olla ja siis tuleb korraga selline pissi häda, et kohe on vaja minna. Kusjuures sekund tagasi ei olnud üldse häda. Ja siis paned lindi seisma ja longid alla ja tahaks asja ära teha aga mida ei ole on see sama häda. No lõpuks rahunesin ma ise ja ka mu põis aga esialgu olime ikka mõlemad suht pinges. Mul on tegelt alati jama kui pean kuskile uude kohta üksi minema. Siis lükkangi minekut nii kaugele edasi kui veel saab ja siis kui enam ei saa siis proovin ka veel Silveri enda asemel saata. No jõuksiga see kahjuks ei tööta aga poodide, apteekide, postkontorite ja muude selliste asutustega küll.

Aga käidud ma sain. Ja homme lähen jälle. Ootan juba huviga. Ja enam üldse mitte ärevusega, sest nüüd on mul tee selge. Bitchile adminile ütlen vaid kaugelt tere ja sammun enesekindlalt riietusruumidesse. Ma tean homme täpselt kuidas kapid töötavad ja kus on pesuruumid. Plätud võtan ka kaasa, täna unustasin. Homme tean ma kus on saunad ja, et mul on limiteerimata pilet. Homme ma jooksen ja teen lisaks ka harjutusi. Homme olen ma juba selle spordiklubi püsiklient.

Nüüd on mu missiooniks ära joosta oma veebruari 50 kilomeetrit ja kasutada ka teisi selle spordiklubi võimalusi kuukaardi vääriliselt. Pean endale ja ka eelarvestustabelile tõestama, et kõik need viiskümmend euri mis see kuukaart maksis on õigesti paigutatud raha.

Ja veel tahtsin ma öelda seda, et õues on tegelikult ka palju parem joosta. See ei ole mulle lihtsalt vabandus. Mulle meeldib õues joosta, eriti linnas. Ja ma ütlen sulle, et kui sa oled jooksmist proovinud ainult lindil ning selle kogemuse pealt arvad, et sulle joosta ei meeldi siis mine metsa või mine tänavale. Jookse vabas õhus. Lindil on selline tunne nagu oleks kohustus koguaeg oma kilomeetreid, kaloreid ja minuteid jälgida. Proovid keskenduda, keerad Genka ja Paul Oja klappides valjemaks aga siis äkki tabad end ikkagi mõttelt, et fuck kui aeglaselt ikka need kalorid põlevad. Linnas joostes on nii palju muud vaadata, jälgida ja mõelda. Ausalt.

Mul oli see jõusaali samm lihtsalt vaja ära teha, sest olen sellest nii kaua jahunud ja mõelnud. Tahaksin ka rühmatrenne proovida ja Miaga ujuma minna. Tahaks-tahaks. Ma ütlen hoopis nii, et ma lähen rühmatrenne proovima ja Miaga ujuma. Nii on õige mõelda ja öelda.

Ja ma ütlen ka seda, et kui tahad minna jõusaali siis mine. Kui sa tahad minna Salsat õppima siis mine. Kui sa tahad minna poksima siis mine. Või ujumiskursustele või kepikõndi tegema. Lihtsalt mine. Mine ka siis kui sa ei ole seal kunagi käinud. Kui sa ei ole seda kunagi varem teinud ja sa kardad, et admin on bitch või, et su närviline põis ei anna rahu. Või sa leiad veel muid vabandusi aga samas mõtled ikka aeg-ajalt, et oh kus tahaks minna. Lihtsalt mine.

Hakka juba minema, sest täna on parim päev alustamiseks.





Kommentaarid