Meie päev


Hommikul kui Google käest küsisin mis ilm on siis pidin vastust kuuldes rõõmust lakke hüppama. Kell pool kümme hommikul oli Budapestis juba 15℃ sooja. Koukisin pikemalt mõtlemata voodi alt kastist oma kevadjope ja Mia õhema kombeka välja. Ma olen seda päeva nii kaua oodanud ja nüüd on see käes! Tänaval seisev tabloo teatas, et väljas on koguni +18℃. Tõesti oli soe.

Mänguväljak oli paksult rahvast täis. Lapsed kilkasid, lasid liumäest alla ja kiikusid. Emad-isad lürpisid kohvi ja jutustasid. Mõni võttis t-särgi väele. Mõni nautis liivakasti äärel istudes nägu soendavat päikest. Nagu minagi.

Kahjuks pidime me keset kogu seda idülli mänguväljakult lahkuma, sest üks pere hakkas mänguplatsi keskel väikesel pingil piknikku pidama ja Mia käis seal nagu vaeslaps pidevalt ampsu küsimas. Ma ausalt üritasin talle selgeks teha, et ta sööks ikka minu kaasa võetud mandariine ja jooks vett. Aga võõras söök maitses Miale rohkem, sest seal olid maitsestatud maisipulgad. Lõhna järgi saan ma öelda, et seal oli neid nii magusaid kui ka soolaseid. Ja ka sellest sai väike Mia aru, et see värviline vedelik mida pisike preili seal pingil rüüpas on tunduvalt maitsekam kui minu kodust kaasa võetud Budapesti kraanivesi. Õnneks enne kui Mia peojookideni jõudis sain ma tal käest kinni. Andsin lonksu oma igavat vett ja näitasin, et läheme vaatame mis seal põõsaste taga toimub. Õnneks tuhnis seal üks tuvi ja see äratas Mias kohe huvi. Tuvi lendas muidugi meie tuleku peale minema aga õnneks oli ka võõras toidulaud silmealt kadunud.

Ja mitte sellepärast ei hakanud me minema, et mul piinlik oleks olnud, et Mia seal süüa küsimas käis. Sest kui mina nii suurelt ja avalikult oma toitu sööks, siis oleksin ma valmis seda teistega jagama. Nii ka see pere. Nad olid Mia põigetest oma krõpsukaussi ilmselgelt vaimustunud ja väga sõbralikud. Aga ma ausalt ei taha, et Mia üldse liiga palju krõpse sööb ja teiseks ei taha ma, et talle jääb selline mulje, et alati kui kuskil süüakse siis peab tema ka lõuatäie saama. Enne meie lahkumist lasin Mial sellele tüdrukule mandariini viia. Lihtsalt viisakuse pärast ja vahelduse mõttes.

Õnneks oli kell ka juba kohe-kohe kaksteist saamas. Vaatasime veidike veel tuvisid ja läksime jalutama. Jalutasin Mia magama ja suundusime Doonau äärde, et ma saaksin rahus raamatut lugeda. Lugemiseni ma seal kahjuks ei jõudnud, sest tuul oli nii tugev, et üldse ei olnud mõnus ega soe istuda. Otsustasin jalutamise kasuks. Vahepeal istusin kuskil pingil ja lugesin natukene. Kui jahe hakkas jalutasin edasi. Ja nii poolteist tundi järjest.

Kui Mia ärkas tulime tuppa sööma ja tunnikeseks puhkama ning suundusime uuele tuurile. Mis oli laias laastus samasugune nagu hommikul aga selle erinevusega, et me ei pidanud mänguplatsilt kellegi pikniku tõttu lahkuma. Ja rahvast oli ka tunduvalt vähem.

Tsillisime. Nautisime veel ilma, vaatasime veel tuvisid, kaevasime auke. Kui Mia väsima hakkas tulime tagasi koju. Olin ise ka üsna väsinud. Et söögitegemisest kergemalt pääseda tegin meie õhtusöögiks saia krõbuskeid ja nende peale määrimiseks oapasteeti. Nii lihtne ja nii hea. Miale ka maitses.

Nüüd magab Mia juba ammu paksu und. Mina naudin vägisi silmi lahti hoides oma "oma aega", söön rosinaid ja loen septembrikuist Pere ja Kodu. Silver on Eestis käimas ja mina mõtlen, et küll ilm on imeline. Hommikul suudles ta mind hüvastijätuks ja juba pärastlõunal oli ta 1617 kilomeetrit eemal oma vanemate kodus Rakveres.

Head ööd Ungari, head ööd Eesti ja head ööd kogu imeline ilm!







Kommentaarid