Kuidas ma "Narva ringiga" Kriss Sooniku pesu tellisin

Või tegelikult ikka maailma ringiga.

Me tellisime õega Eesti disaineri pesu Saksamaalt Iirimaale. Sealt saatis mu isa selle Ungarisse ja mu ema viib selle õele edasi Eestisse.

Kui väga me pidime seda pesu tahtma?
Õige. Kohe väga tahtsime.

Kõik algas sellest, et eelmisel kuul saatis mu õde mulle ühe screenshoti Kriss Sooniku Amostyle pesust Zalando lehel.

Mulle hakkasid kohe väga meeldima mustad kassidega rinnakad ja püksikud. Ning ka valgeid t-särke ei saa mul kunagi liiga palju olla.

Ja mis mulle veel rohkem meeldima hakkas oli nende pesude hind. Nagu mu tark abikaasa ütleb: "On ju võit küll, kui saad trussad kaheteist mitte kolmekümne euroga.".


Sooniku rinnahoidjate hinnad algavad muidu seitsmekümnest eurost. Triumph pesubrändiga koostöös loodud kollektsiooni rinnaka sain ma kätte vähem kui kolmekümne euroga. Ehk siis püksikute hinnaga saab rinnaka.
Valik ei ole Zalando lehel küll suur, vaid kaks paari pesusid ja ehk on Kriss Sooniku enda brändi asjad veidi luksuslikuma hingusega aga ma olen ka sealt tellitud asjadega väga rahul.

Kvaliteet on hea, sobivad hästi. On mugavad ja no, lihtsalt nii ilusad!

Ühesõnaga ma olin valmis kohe kaupa tegema, aga kahjuks puudub Zalando lehel tarne nii Eestisse kui ka Ungarisse.

Siis lõigi mulle pähe selline mõte, et tellime asjad isa juurde Iirimaale. Isa oli õnnelikul kombel ka just nädala pärast Ungarisse tulemas. Mulle tundus kõik ideaalne. Või vähemalt selle lähedane. Ja kui ema tuleb Eestist aprilli lõpus mulle külla, siis saab ta õe asjad talle ära viia. Ja voilaa.

No ikka oli vaja ju terve pere ja pool euroopat oma alukate tellimisse kaasata.

Kõigiga läbi räägitud ja nõusolekud saadud, hakkasime suure hurraaga asju tellima. Tarneaeg oli määratud 4-6 tööpäeva. Isa pidi tulema viie tööpäeva pärast. Kirjutasin õele ka, et kas riskime. Tema vastas, et riskime. No riskisime.

Ikkagi Kriss Sooniku pesu ju.

Lõpuks ikkagi ei jõudnud pakk õigel ajal Iirimaale. Jõudis sama päeva õhtul kui isa juba Ungaris oli. Seda tundide mängu jälgides ja pakki trackides sain ma kindlasti vähemalt kuus halli karva pähe juurde. Iga päeva eest tuli raudselt üks kui mitte rohkem.

Tegelikult polnudki hullu, et pakk ei jõudnud. Käiku läks plaan B ehk isa läks koju tagasi ning pani selle paki mulle posti. Aga kui see nädala pärast minuni ei olnud jõudnud muutusin ma taas murelikuks.

Sama päeva õhtul, kui olin isa asja uurima kamandanud, oli pakiteatis mu postkastis. Ütlesin isale ka, et kõik on ikkagi hästi ja pakk on õnnelikult kohale jõudnud.
Järgmisel hommikul suundusingi rõõmsalt oma pakile järele. Olin tõesti rahulolev ja õnnelik, lõpuks saan oma asjad kätte!

AGA.
K*radi Ungari post.

Ma ei saanud oma asju kätte.

Postkontori töötaja võttis paksu kaustiku kätte, uuris seda ja ütles mulle, et pakk on ikka veel pakikandja käes. Ta ütles mulle, et ma homme uuesti tuleks.

Läksin järgmisel hommikul uuesti. Tüdruk letitaga võttis jälle selle sama paksu vihiku kätte. Tema uuris seda üsna kaua ja ütles lõpuks mulle, et come back later, in the afternoon.

Ma sain vihaseks. Tõstsin häält. Mul oli Mia kaenlas ja ma õiendasin selle töötajaga. Ma ei karjunud aga rääkisin väga emotsionaalselt.
Ma rääkisin, et see ei ole okei ja et kus mu pakk on ja miks seda siin ei ole kui mul on see paber, et see pakk peab siin olema.
See tüdruk ei saanud vist poolest mu jutust aru aga sellest sai ta kindlasti aru, et ma olin väga pahane. Ta kehitas vaid õlgu ja ulatas mulle mu ID kaardi tagasi.

Ma olin nii vihane.
Mia lohutas mind. See oli naljakas. Ta patsutas mulle seljale, kallistas ja musitas mind vaheldumisi. Ta on ikka nii armas. Ja tähelepanelik.

Ühesõnaga, ma tormasin omaette pobisedes postkontorist minema. Otsustasin, et lähen kell kaks tagasi ja siis ei lahku ma sealt enne kui on selge kus mu pakk on.
Ma olin sellest kõigest nii häiritud, et vaatasin kodus pidevalt kella, et kas on juba afternoon käes. Ma mõtlesin peas läbi päris mitu stsenaariumit. Üks oli selline, et ma sain kohe oma paki kätte. Aga üks oli selline ka, et ma ajasin postkontori töötaja nutma ja siis hakkasin ise ka nutma, sest tundsin end sellepärast väga halvasti.

Kumbki neist ei juhtunud.

Juhtus nii, et ma läksin kell kaks postkontorisse. Pakki seal ei olnud aga nüüd lõpuks tunnistati mulle, et see pakk on kadunud. Küsiti mu telefoninumber ja taheti helistada kui midagi selgub.
Ma ei olnud sellega nõus ja ütlesin, et ma ootan. Uurigu kohe. See naine, kes oli vist selle pakiasja juhataja, läks silmnähtavalt närvi aga ütles okei, okei.

Nii ma siis seisin seal omal soovil tund aega. Või ei seisnud tegelikult, ma proovisin terve selle aja Miat ohjes hoida. Mia joonistas, püherdas maas, suhtles teiste inimestega, tõmbas kõik avalduste vormid põrandale, joonistas leti peale, huilgas ja üritas korduvalt põgeneda aga me elasime selle tunni üle. Me olime tublid, meil oli eesmärk silme ees.

See naine rääkis terve aja telefoniga.

Lõpuks pani pakiboss telefoni käest ära ja tuli selle natuke inglise keelt kõneleva tüdrukuga, kellega ma hommikul õiendasin, minu juurde. Boss palus tüdrukul mulle selgitada, et see pakk on ekslikult ühte teise postkontorisse sattunud. Minu lipikul oli kirjas üks kontor, pakk oli aga hoopis teise viidud.

Ma olin rõõmus, et vähemalt ei kinkinud pakikandja meie asju oma prouale!
Ma olin nii õnnelik, et see pakk välja tuli! Oleksin tahtnud neid kallistada. Aga kallistasin hoopis Miat, sest neid emmata oleks vist vähe kentsakas olnud.

Nüüd pakkusid nad muidugi, et tellivad paki mulle järgmiseks päevaks sinna postkontorisse aga mina ütlesin: "No-no, i will go and pick it up from there.".

Boss ja tüdruk olid ka õnnelikud, et said mulle abiks olla. Kummaline on ainult see, et ma pidin selle abi sõna otses mõttes ise välja pressima.

Vabandasin oma hommikuse käitumise pärast ja tänasin neid abi eest. Läksin lõpuks oma pakile järele.

Võib ju mõelda, et ikka juhtub aga tead, minuga on siin sarnaseid olukordi ka enne juhtunud. Üks H&M pakk jäigi kadunuks. Mia ravikindlustuskaart ei jõudnudki kunagi kohale ja mõned sünnipäevakaardid on postkontorist välja saadetud alles nädal pärast seda kui ma need posti panin.

Kas ainult minuga juhtuvad siin sellised asjad? Ei usu. Ma ütlen, et see Ungari post lonkab ikka väga tugevalt. Ja mõlemat jalga.

Aga kui nüüd kokkuvõtlikult kogu selle loo peale mõelda siis olen ma muidugi õnnelik, et need pesud endale sain. Ma tõesti armastan Kriss Soonikut ja tema pesusid väga aga ausalt, need konkreetsed asjad  maksid mulle liiga palju halle karvu ja närvirakke. Ehk kindlasti ei viitsiks ma rohkem sellist komejanti läbi teha.

Ma igatsen sind, Omniva!




Kommentaarid

  1. Oo, ma tänan! 💚😺 Olen pikalt Kriss Sooniku pesu tellimist edasi lükanud, sest hinnad (ja kindlasti on need ka seda hinda väärt, aga kitsihne jms) ja zalando belgia lehel oli ka täitsa olemas. Jippii!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohh, no mega hea kui sain abiks olla ja on küll oma hinda väärt aga ikkagi suht kallid. Eelmisel suvel oli ka Kriss Sooniku enda lehel mega soodukas, sealt sain endale ka mõned asjad ikka superheade hindadega. Loodan, et sel suvel tuleb ka :)

      Kustuta

Postita kommentaar