Pühad ja parasiidid

Oh, kui ammu ma siia viimati kirjutasin.

Viimane nädal läks lihtsalt nii suure hooga. Palju sai tehtud ja palju jäi ka tegemata. Tead ju, kui tore on kui külalised käivad. Ja kindlasti tead ka kui väsitav see samal ajal on.

Eelmisel laupäeval saabusid Budapesti mu ema, tädi ja tädipoeg.

Laupäeva hommikul hakkasin usinasti keetma ja küpsetama, et külalistele kena tervituslaud ette valmistada. Seoses lihavõtetega kaunistasime Miaga ka mune ja tegime juustukooki. Kartulisalati jaoks keetsime kõik asjad valmis aga salatit valmis hakkida ei jõudnud. Hahhhaa. Õnneks olid meie külalistel kõhud väga tühjad ja nad tulid ka appi salatit tegema.

Laupäeva ja pühapäeva tsillisime niisama, siis hakkasime turistitama. Näitasin oma külalistele meie koduümbrust ja meie lemmikkohti aga ka linna olulisemaid vaatamisväärsusi. Loomaaias käisime ja Margiti saarel jalutasime. Ka paadisõit sai seekord tehtud.
Neljapäeval pidime minema New York Cafésse hommikusöögile ja reedel termidesse lõõgastuma.

Aga neisse me kahjuks ei jõudnud, sest kolmapäeval avastasin ma Mia kaka seest ussikesed. Aitäh universumile või ükskõik kellele, et mu ema ja tädi sel hetkel siin olid. Ma oleksin üksi neid usse avastades hulluks läinud. Või no, ma läksingi hulluks aga vähemalt olid lohutajad ka kohe lähedalt võtta.

Tagantjärele on päris koomiline mõelda kuidas kolm naist lapse kakat uurivad ja arutlevad, et kas on on ikka ussikesed ja kas ikka liigutavad.
Päris kole tegelikult.
Aga eks see elu kipubki mõnikord selline kaka vaatlemine olema.

Ja ma tean ju, et need ussid ei ole midagi eluohtliku, ja need on lihtsalt parasiidid mis on vaja välja ravida. Ka seda ütles ema kohe, et need on hästi kergesti välja ravitavad ja vist igal lapsel on vähemalt korra elus ussid kõhus olnud. Kaasa arvatud minul endal.

Ok.

Aga ma olin ikkagi täiesti šokis. Minu ilus väike tüdruk ussitab.

Noh, ja muidugi ei süstinud see, et meil perearsti ei olnud ka minusse just positiivsust juurde. Pigem süüdistasin natuke ennast, et ma selle perearsti asjaga juba varem ei tegelenud. Aga no me pole ju tavaliselt eriti haiged. Ja see rohi, Vermox, ema ütles, et seda saab mõnel maal ilma retseptita. Googeldasin ja kurat, Ungaris on ikkagi retseptikas. Lootsin nii väga, et saan ilma perearsti otsimiseta  seekord hakkama.

Aga mis teha, oli vaja perearst leida. Kiiresti! Mis siis, et ei ole eluohtlik ja mis siis, et ei ole hullu ja kõigil on ussid olnud. Ma olin väga häiritud.

Õnneks. Kirjutasin ühele Budapestis elavale Eesti emmele, et nõu küsida ja ta ütles, et me võime nende perearsti juures õnne proovida. Seal on elav järjekord ja kui nimekirjas ei ole maksab visiit 5000HUFi.

Ok super, oleksin nõus olnud ka rohkem maksma.

Seadsime sammud, mu ema toetuseks kaasas, arstikabineti ukse taha. Ja eneselegi üllatuseks ei pidanud me väga kaua ootama. Me saime Mia sama arsti juurde ka arvele. Jess, nüüd on tal perearst olemas! Arst, kes kannab suu ees maski, jagab oma patsientidele kleepse, asub kodu lähedal, räägib inglise keelt ja ei arva, et taimetoitlus on vale.
Kas meil oleks võinud veel paremini minna? Raske uskuda.

Ühesõnaga, me saime tasuta arsti visiidi ja retsepti. Ostsin kohe ka rohud ära ja hakkasime ravima. Hetkel oleme raviga nii kaugel, et kolmapäeval ja neljapäeval annan talle veel tabletti ning sellega peaks meie ussipaaniga vähemalt selleks korraks piirduma.

Kust ta need ussid sai? Ma ei tea.

Allikas on teadmata. Ussiallikas.

Nagu arst ütles, neid võib igalt poolt saada ja ta ütles ka, et need parasiidid ei ole enam ammu ainult räpastel ja a-sotsiaalsetel inimestele. Need on lastega peredel ja muidugi on vaja teha kõik endast olenev, et neist hoiduda. Aga tihti kahjuks see lihtsalt ei õnnestu.

Täpselt nagu meil.

Me peseme käsi pärast kempsus käimist ja enne söömist. Ja pärast tuppa tulemist ja üldse alati kui tundub, et käsi oleks vaja pesta. Aga päris iga kivi ja oksa mida Mia mänguväljakul käega katsub ja pärast võib-olla käe suhu paneb ma tõesti ei tea ja tõenäoliselt ei hakka ka kunagi teadma.

Korra juba tundus mulle, et me ei lähe enam kunagi mängukale. Või üldse õue.

Aga päriselt, need ussikesed on ju hästi ravitavad ning pealegi ei ole need eluohtlikud. Jep. Ma kordan seda pidevalt. Ka iseendale.

Ma olen täielik kanaema ja sellised asjad viivad mu väga kergelt verest välja.

Mõnikord on kohutav olla kanaema.


Kommentaarid


  1. Ma ise ka paanitsen meeletult ette juba, need parasiidid nii rõvedad. Niipalju kui ma kirjanduses lugenud/perearstile siis seda ravikuuri peab terve pere tegema, sest suure tõenäosusega on ka teistel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma lugesin ka tegelt, et terve pere peaks kuuri tegema aga meie uus arst nii ei arvanud. Eks me tegeleme selle ussivaatlusega edasi ja nüüd on õnneks tee arsti juurde selge kui ka teistel abi peaks vaja olema :D

      Kustuta

Postita kommentaar