Kas mõni ema on emam kui mõni teine ema?

Varsti on emadepäev. Minu teine emadepäev.

Lõpuks küsisin ma Silveri käest kas emaks saamine on mind muutnud. Ta vastas, et ei ole. Et ma olen alati kana olnud. Ma vastasin, et nii kana ehk ikka mitte. Ehk...

Aga ma ei saa sinna ju midagi parata. Ma muretsen.

Kolm päeva üksteisel olemas ♥

Ma ärkan öösel kolm korda, et katsuda kas laps ikka hingab, sest... no... liiga hästi magamine on ju ka kahtlane. Ma tahan, et ta kannaks ratta või tõuksiga ka hästi lähedale sõites kiivrit, sest kunagi ei tea millal klaver võib pähe kukkuda. Ma ei ületa kunagi teed punase tulega (siin on see lubatud), isegi siis mitte, kui ühtegi autot ei tule.
Mulle on oluline, et Mia ei oleks kunagi üksi rõdul kauem kui 10 sekundit. Ei, 5 sekundit. Trepid peavad olema blokeeritud, samuti avatud aknad ja uksed. Ma luban tal treppidest ise kõndida, aknast vaadates issit oodata, aga kõike seda nii, et ma olen ohutuses veendunud. Mul oli vaja gaasiandurit kui kolisime gaasiküttega koju. Ja mul oli vaja, et me trepi, mis läheb poolkorrusele, ära blokeeriksime. Ma võtan välja minnes alati kaasa Mia vahetusriided ja igaks juhuks salli ning mütsi. Kunagi ei tea ju, millal ilm tuuliseks pöörab.

Tegelikult Silver mõistab mind, ta lihtsalt nöögib mind aeg-ajalt ja väga heatahtlikult. Ja mul ei ole kana olemise vastu ju midagi, kanad täitsa meeldivad mulle.

Aga ausalt. Nurgad ei pea meie kodus ümmargused olema ja nõud võivad klaasist olla. Laps võib ise harja ja kühvliga koristada. Oma saapaid puhastada. Ma ei karda meeletult baktereid või naabri koera. Ma lasen Mial kukkuda ja komistada. Füüsikat õppida ja oma keha tunnetada.

Ma lohutan ja puhun peale. Ütlen, et läheb mööda.
Mõnikord panen peale ka imeravimi- plaastri.

Emadus on mind kindlasti veidramaks muutnud. Ma teen asju mille peale ma poleks enne emaks saamist isegi tulnud.
Näiteks, kui keegi oleks mulle kolm aastat tagasi öelnud, et hakkan kunagi kellelegi kakajunni eest aplodeerima, oleksin ma seda inimest napakaks pidanud.
Aga mida ma täna teen?
Iga piss ja kaka, mis Mial potti jõuab, on minu jaoks isiklik kompliment ja ma ei pea paljuks ka hea soorituse puhul rõõmust kilgata ja käsi kokku lüüa. Hmm. Ja kui kaua juba? Jep. Juba aastake olen seda showd nautinud ja tüdimuse märke ei paista kuskilt.

Kui arvasid, et see kakaosa on nilbe, siis loe edasi.

Mu kõige hullem uus "harjumus" on see, kui Mia on mingi söögi juba korraks suhu pannud (näiteks porgandi, kurgi või õuna) ja võtab selle välja ning annab mulle, siis söön ma selle asja ära kui mul kohe käeulatuses mõnd salfakat või prügikasti ei ole. MA TEAN, see ON rõve. Aga no ma ei viitsi jälle püsti tõusta ja prügikasti juurde minna. Ma just istusin ju! Ma olen sellega endale kolme sekundi reegli teinud. Hahhhaa. Rõveee olen!

Mitu lugejat ma just kaotasin?

Ok.
Emadus lihtsalt paneb tegema asju, mida mitteemana ehk ei mõista.

Hästi, ja selle pean ka, läheneva emadepäeva puhul, südamelt ära kirjutama, et ma olen üks neist naistest, kes pidas lapsi, kes kaubanduskeskustes röögivad ja oma tahtmist nõuavad, kasvatamatuteks. See on ju vanemate oma teha, mõtlesin ma. Nüüd ma tean liiga hästi, et ikka ei tee küll midagi, kui sellele väikesele nunnule olevusele saatan sisse läheb.

Aga õnneks on emad ju kannatlikud. See on puhtalt laste õnn. Ja meeste õnn.
Kannatlikkuse õppetund oli esimene, mille Mia mulle andis. Sellest kirjutasin ma natuke alla aasta tagasi. Loe siit.

Hetkel on Instagramis liikumas üks pildike keisrilõike armi ja pisikese beebiga. Ja ma vaatan seda. Ja loen. Ja mu süda nutab. Silmad hakkavad ka nutma kui edasi süvenen. Sest ma kannatan peaaegu kõike, aga ma ei kannata empaatia puudumist.

Kuigi mina tõin oma beebi siia maailma vaginaalse sünnituse teel, siis on mul siiski meeles üks seik. Üks mulle peaaegu võõras inimene küsis mu käest, et mis siis saab kui beebi peab keisriga välja võtma. Mina muidugi vastasin, et kui peab keisriga võtma, siis loomulikult võetakse keisriga... Pole isegi mingi küsimus. Beebi peab ju terve olema ja ise tahaks ka sellest pullist eluga välja tulla.
Seepeale ütles see naine, et kui beebi keisrilõikega sünnib, siis ei teki emal lapsega sidet ja tõenäosus last imetama hakata on väga väike.
Ma ei osanud kuidagi reageerida. Ma ei olnud isegi keisrilõike peale mõelnud. Või tõesti ainult nii palju, et kui seda on vaja siis on vaja.

Aga muidugi läksin ma koju googeldama.
Ma olin siis üle kuue kuu rase. See jutt ajas mind pabinasse.

Mu aju keeldus muidugi uskumast, et beebiga ei teki sidet. Ma olin seda last juba mitu aastat oodanud, see laps on 9 kuud minu kõhus ja sidet ei teki?! See ei olnud ega ole minu maailmas loogiline.
Kuigi tõesti. On ju ka juhuseid, kus laps on 9 kuud kõhus, sünnib vaginaalse sünnitusega ja ka ei teki sidet.

Kõike võib juhtuda.
Maailm ongi ju selline koht, kus kõik võib juhtuda.

Aga miks peaks keegi, võõras või oma, hoiatama või ähvardama tulevast ema. Või veel enam- ema, kes on just lapse ilmale toonud. Mis vigastus peab inimesel olema, et ta ütleb vastsele emale, et ta pole piisavalt naine kui ei sünnitanud loomulikult. Või näitab näpuga, et näe, ta ei saanud hakkama.

Ma tahan nutta kui midagi sellist kuulen või loen või näen.

Kes see ema siis üleüldse on?
Kas emaks teeb see, et naine suuda lapse kahe jala vahelt ideaalselt välja pressida?

Või hoopis see, et naine oskab ja tahab seda väikest inimest armastada, lohutada ja hoida? Ema ON ju see, kes sosistab oma beebile unelaulu ja nuusutab salaja tema kukalt. Ema soovib head ja annab endast parima ka siis kui mõned asjad päris ideaalselt välja ei kuku.

Ma armastan oma last, armastan oma ema ja kõiki teisi emasid ka.

Hoiame üksteist!

♡