Malelaualt tolm maha ehk miks me oma abielu päästma hakkasime

Silver tuleb töölt koju. Me teeme musi. Ta tervitab Miat, teeb musi. Läheb veel hetk, ja me hakkame kõik koos sööma. Olen teinud õhtusöögiks midagi head, mõnikord. Mõnikord eksperimenteerin ja toit ei ole nii hea kui tahaksin. Aga Silver ei kurda. Ta sööb, aga on aus kui ma küsin.

Kui oleme söönud teeme köögi korda, mõnikord teen mina, mõnikord teeb Silver. Mõnikord teeme koos või hommikul. Me räägime mis päeval toimus, mis uut ja huvitavat juhtunud on. Mina räägin näiteks sellest, mis naised mänguväljakul rääkisid ja kuidas me naabri kasse vaatamas käisime. Kuidas me Miaga uusi sõpru saime, või kuidas me kuskile mingiks ajaks jälle ei jõudnud, sest ilmal, õnnel või saatusel olid teised plaanid.

Siis me mängime kõik koos. Tantsime, ajame üksteist taga, ehitame tekkidest koobast, paneme puslesid kokku või värvime värviraamatut. Meil on lõbus ja tore koos olla. Veidi veel ja me hakkame Miat magama panema. Peseme hambad, vahetame riided ning läheme voodisse ja hakkame raamatut lugema.

Alates sellest, kui Mia lõunaund ei maga, on meil kodus juba kella seitsmest öörahu ja hiljemalt kella kaheksast saame me Silveriga omavahel olla. Me saame teha ükskõik mida me tahame.

Ja nii me teemegi.

Tihti aga juhtub, et hakkame mõlemad omi asju ajama. Eks ongi ju nii, et igaüks tahab oma asju ka teha. Omaette olla. Puhata.


Aga viimasel ajal on meil seda koos, kõrvuti aga eraldi olemis üha tihedamini ette tulnud.

Mina hakkan oma blogi kirjutama. Või midagi uurima, uudistama, pilte vaatama või lihtsalt välja lülitatud ajuga Instas pilte scrollima. No, mul on tegelikult üldse kogu aeg, kui Miat vaateväljas ei ole, telefon käes. Nutisõltuvus on ikka veel välja ravimata.
Silver hakkab lugema, lehti sirvima või filmi vaatama. Mina ei viitsi enam ammu filme vaadata. Viimati proovisin vaadata seda Lady Gaga filmi, ei õnnestunud. Lihtsalt nii igav hakkas ja tahtsin magama jääda. Jäingi. Eurovisiooni proovisime ka koos vaadata, Silveri kõrvadel hakkas valus ja mulle tuli uni peale. Vaatasime Eesti esituse ära ja keerasime magama.

Ok, need Eurovisioonid ja filmid ei olegi tegelikult olulised, oluline on ju see, et me vähemalt proovisime neid koos vaadata.

Ja oluline on see, et me ise selle ühel hetkel ära tundsime, et me peame jälle koos asju tegema. Päriselt koos. Ja teadlikult koos. Me peame selle harjumuse tagasi saama. Ja koos tegemise all ei mõtle me lapsega mängimist või kõrvuti diivanil raamatute lugemist.
Me peame asju päris kahekesi tegema. Malet mängima, silma vaatama. Koos süüa tegema. Lihtsalt koos olema ja juttu ajama. Asjade üle arutlema, nalja tegema. Lugusid rääkima. Lapsikud olema. Üksteist üllatama. Üksteist kuulama, veel silma vaatama. Pai tegema. Täiega tahaks kohtingule ka minna, aga kuhu sa lähed, kui last kuskile jätta ei ole... suvel Eestis jõuame ehk kahekesi deitima ka.

Ja kokkuvõttes ei olegi meie suhe ju katki. Me oleme rõõmsad, õnnelikud, räägime üksteisega, kallistame, musitame. Mõnikord me nääkleme ja mõnikord solvume natuke... Paar korda oleme vist isegi hästi lühiajaliselt tülis olnud. Ja me oleme ehk rohkem väsinud, kui tunnistada tahame ja mina elan vist sõbrannadest lahus olemist rohkem üle kui ma tunnistada tahaksin. Aga ausalt, me oleme koos väga õnnelikud.

Meie suhe on täiesti terve ja toimiv, ehk ainult natukene laisaks jäänud.

Aga võib-olla juba aasta pärast oleks olukord hullem... Ei tea ju. Võib-olla aasta pärast ei tuleks me enam ise selle peale, et nüüd on õige aeg midagi muuta. Nii raske on ju mugavusest või harjumusest välja tulla. Võib-olla aasta pärast ei leiaks me enam aega ja tahtmist oma abielu päästmiseks. Võib-olla siis olekski meie ainuke ühine huvi meie laps? Ja võib-olla mõtlen ma jälle üle. Aga parem karta kui kahetseda. Eksole?

Ma tean, et me suudame lahku kasvamist ennetada.

Hoolimata sellest, et täna sõitis Silver Londonisse, uuel nädalal tulevad meile külalised ja siis juba sõidab Silver nädalaks Eestisse. Kui tema on tagasi, siis varsti sõidame meie Miaga Eestisse, ehk tulemas on suur igatsemise suvi.

Aga me oleme selleks valmis ja elame selle üle.
Suure armastusega.



Kommentaarid

  1. Tundsin meid veidi või kohati ka üsna palju ära. Põnn on meil küll vanem, kolmene, aga see ei oma tegelikult tähtsust.

    Meil oli mõned kuud tagasi ära see õhtu, kus minu rahutus kulmineerus lõpuks sellega, et tahtsin, et me sõnastaks ära oma pere ÜHISED eesmärgid. Mulle sobivad plaanid, nimekirjad :) Ma ei taha niisama kulgeda. Nii triivitaksegi kes kuhu... enamasti teineteisest eemale. Üks suur plaan, mis kirja sai, oli ka, et hakkame vähemalt kord kuus teineteisega kohtingul käima. Kordamööda nö korraldame st üks mõtleb välja kuhu lähme, mida teeme ja otsib ka hoidja. Järgmisel kuul teeb sama teine. Tead. See on tore :) Nii korraldamine, kui ootamine. Jälle on midagi vaid ainult meile kahele, midagi täiesti rutiinivälist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, see kohtingute mõte on nii värskendav ja hea. Meil kahjuks ei ole hetkel sellist tugivõrgustikku, et last kuskile jätta.. Aga saame teha enda kodused deidid kui laps magab. See on hea mõte, et kord kuus peab üks välja mõtlema midagi erilist! Aitäh, hakkan ka kasutama seda mõtet :) Ja see rahutustunne tuli mulle ka ühel hetkel nii tugevalt peale, et ühel õhtul lihtsalt rääkisimegi ja võtsime otsuse vastu, et elame ka üksteisele ja hoiame seda ilusat mis meil koos on. <3 Aitäh kaasa mõtlemast!

      Kustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar