Täna ärkasin vara... ja läksin fotosessioonile

Kell neli, kui täpne olla.

Ma ärkasin täiesti vabatahtlikult kell neli hommikul ülesse. Pesin hambad ja vaatasin, et mu musirullidel tekid ilusti peal oleks ning asusin teele. Ma pidin olema kell pool kuus fotograaf Kadri Parve Budapesti korteris. Jõudsin kella viieks, muidugi eelnevalt kinnitust saades, et see on okei. Nagu möödaminnes sain sealt korterist tassi koorega kohvi, meigi, kübara ja kena kleidi.

Ma ütlen ausalt, et üleeile õhtul, kell üheksa magama minnes, vihkasin ma end, sest olin suutnud ennast jälle kuskile lubada. Ja mitte lihtsalt lubada. Hommikul kella poole kuueks lubada.

Ulme.
Aga näed.

Seekord ei mõelnud ma isegi korraks, et äkki tühistan.
Kui sa vaatad kasvõi korraks Kadri pilte, siis saad sa aru miks. Ma tahtsin lihtsalt nii väga minna ja mõtlesin hoopis, et äge on oma mugavustsoonist välja saada. See enesepettus õnnestus täielikult. Tõesti oli tore oma mugavustsoonist välja astuda. Isegi see lühike jalutuskäik varahommikuses Budapestis oli mulle nauditav. Tramme ei sõitnud, linnud laulsid. Varased hilised pidulised otsisid koduteed. Mina läksin fotosessioonile. Maailm töötas täpselt nii nagu vaja.


Kui meie ettevalmistused korteris, veidi enne kella seitset, tehtud said, läksime me Széchenyi kettsilla juurde. Pildistamiseks olid meil kaasas nii-öelda minulikud riided ning see kleit ja see kaabu. Ja muidugi see magic.

Eestlastele kohaselt ei saanud me kohe vedama. Kadri juhendas mind küll pidevalt ja hästi aga mina olin krampis. Kuidagi ei olnud mugav, ja siis oli korraga liiga palju tuult või autosid või inimesi. Ja müür oli ebakindel ja ketsid hõõrusid ja juuksed olid ees ja kaabu polnud hästi...

No, ja ma olen ju harjunud, et Silver mind pildistab... või Kaija.

Ja natukene oli külm ja natukene oli võõras olukord ja natukene tundsin, et ehk ei tulegi midagi välja... enesekindlusest jääb puudu... aga siis, natukese aja pärast, kui me natuke nalja tegime, Kadri notsu häält tegi ja Aasia turistid eest ära läksid, saime me pildid tehtud.

Juba kella üheksa paiku jõudsin ma suurepärase tujuga tagasi koju.

Kodus ootasid mind pannkoogid ja veel üks tass koorega kohvi.
Lisaks soojad kallistused ja musid ja kallid ja paid.

Hea on ema olla.

Pealelõunaks oli mul kõht täis ja ka mõned pildid käes.

Vaadake vaid neid pilte... ma ei tunne ennast isegi ära.
Aga see olen mina. Ilus mina.

Hea on naine olla.

Aitäh sulle, Kadri! Ja aitäh sulle, Budapest!

 


Kommentaarid