Uitmõtted sidrunitest

Ma mäletan lapsepõlvest, et armastasime õega apelsinide ja mandariinide seest leitud seemned lillepottidesse torgata. Noh, niimoodi suvaliselt, juba seal potis kasvava taime kõrvale. Tegime seda natukene laiskusest ja natukene ka lootuses, et ehk hakkab millalgi see taimeke seal kasvama. Paaril korral hakkas ka. Ühel korral saime saagiks isegi pisikese mandariini. 

Hetkel olen ma seda sama taktikat kasutanud selleks, et mitte sidruni taime poest osta. Mõtlesin, et proovin enne ikka ise nullist kasvatada. Sidruneid ju nagunii ostan.

Ja suur oli mu rõõm, kui ma eile hommikul avastasin, et mu sidruni seeme on kasvama läinud. Ok, tegelikult on olemas ka väike võimalus, et tegu on apelsiniga. Aga peaasi, et laps terve on. Pole oluline, kas sidrun või apelsin. Oluline on see, et pisike roheline tutike on end mullast välja sirutanud. 

Rõõmustasin tõesti väga, saatsin Silverile pildi ja näitasin Miale ka. Mia hakkas kohe kastekannu otsima ja Crocse jalga toppima. Silver ütles: "Väga äge.".

Ma olen viimasel ajal nii hull taimehull, et ise ka ei usu. Täisa hull. Ja Mia on ka. Me tahaksime kõike ise kasvatada ja külvata ja Mia tahab eriti kasta. Ja ümberistutada. Ja teda ei huvita see, et me just lõpetasime kastmise ning, et tšilli ja lavendel ehk ei soovi potti jagada. Viimase olen suutnud küll õnneks ära hoida aga vett ja pai (loe: patsutamist, silitamist, sättimist, eriti lähedalt nuusutamist) saavad meie taimed küll natukene rohkem kui neile tegelikult tervislik oleks. 

Aga õnneks lähevad nüüd ilmad iga päevaga aina soojemaks ning suvi tõotab tulla väga kuum. Vett on vaja. Loodame lihtsalt, et nad enne soojade tulekut päris lootusetult ära ei jõua liguneda...

Ja õnneks, või kahjuks, peavad meie taimekesed suure osa suvest ainult Silveriga läbi ajama, sest meie Miaga põrutame juba juuni lõpus Eestisse ja tagasi koju on plaanis tulla alles augusti keskel. 

Kui elu annab sulle sidruni, siis pane ta seemned kasvama. 
Või kuidas see oli?









Kommentaarid