Kuidas ma poest jälle hunniku plastikut ostsin ja alles pärast mõtlema hakkasin

Juba uuel nädalal lendame Eestisse.

Jep. Ma valmistun juba selleks, et meil oleks Miaga lennukis lõbus ja ma valmistun selleks, et kui esimestel päevadel kuskile külla läheme, siis oleks meil ka natukene külakosti kaasas.

Jah. Ma proovin mitte üle pingutada.

Ma tõesti proovin olla inimene, kes ei osta tarbetud nänni kokku. Veel enam tahan ma olla inimene, kes ei kingi tarbetut jura... Aga mõnikord juhtub ikka see, et ostan mingit suveniiride laadset kraami koju kaasa. Muidugi teen ma seda selleks, et kodustele heameelt teha. Et ikka midagi külla minnes anda oleks... See on ju tore, kui võõralt maalt nänni tuuakse. Ma tean, endale meeldib ka kinke saada, eriti kui keegi on kuskil eksootilises paigas käinud...

Kui eksootiline Ungari on, seda ma ei tea. Vist ei olegi.
Ja õnneks olen ma siit juba eelnevatel kordadel külmikumagneteid ja muud sarnast träni kaasa viinud. Sellest jamast aitab.

Seekord mõtlesin, et viin ainult lastele midagi vahvat kaasa. Aga ikka läks lappama. Ostsin päris mitu asja ja kurat, kõik nad on plastikust tehtud. Aga korralikud ja vastupidavad asjad. Kindlasti saavad mitmed lapsed neist rõõmu tunda... Hästi vabandan, eks...

Ma hakkasin selle plastikuasja ja kingituste peale selle pärast mõtlema, et sattusin kohe koju jõudes seda artiklit lugema. Kujuta ise ette, et sa ei ole veel oma plastkingituste laadungit jõudnud kotist lahti pakkida, kui juba ütleb keegi kõva ja selge häälega: "Lõpeta lastele plastjama ostmine!". Keegi kõrgelmalt oli selle justkui mulle ette söötnud... Ei tea, kas see on võimalik?

Aga igal juhul pani see artikkel mind väga sügavalt oma ostude mittevajalikkuse üle järele mõtlema.

Seedisin kogu seda värki ja otsustasin, et poodi ma juba ostetud asju tagastama ei lähe aga andsin endale lubaduse, et järgmisel korral olen targem. Ja mõtlen kaks korda enne kui jälle midagi lastele, või ükskõik kellele, viia tahan. Ma olen juba kord selline, et õpin läbi suurte ebaõnnestumiste.

"If we want children to value relationships over stuff, we have to be intentional about the way we bring it into their lives. The way we buy will teach. I beg you, for the good of your children and this planet, please stop buying plastic crap." Denaye Barahona of Simple Families.

Meie õhtusöök on serveeritud plastnõudest, mis on ostetud ammu enne seda kui ma endale plastikuga seotud probleeme teadvustasin.

Kogu selle loo peale suunasin ma Mia ta enda kogutud puutükkide, kivide ja käbidega mängima. Eee... ja  minu kogutud veinikorkidega ka.

Mõne hetke pärast olime me keset tõsist mängu. Ikea riidest kapsas ja tomat ka kivisupi sisse ja väga taljesõbralik õhtusöök oli serveeritud. Mia ise sättis söögi taldrikule ja padjad laua ümber. Minul jäi üle vaid armastusega valmistatud toitu ja head seltskonda nautida.

Ja siis ma mõtlesin veel, et lapsed on ikka palju lihtsamad kui me mõtleme... Me tahame kogu aeg neile midagi osta. Samas võiksime lihtsalt mõnest ilusast kohast käbi või kivi kingituseks kaasa võtta. Muidugi kui lapsed on juba suuremad ja harjunud nänni saama, siis on neil esmalt vaja harjuda, et nüüd tassitakse Legode asemel kive koju.

Aga ma olen kindel, et pikemas perspektiivis on selline kingituste mittetegemise komme kõigile osapooltele kasulik.

Eks see ongi mõttekoht kõigile.
Kinkijatele ja ka kingisaajatele.

Kommentaarid