Mõnusalt igav maaelu ehk heietus sellest kuidas me peaaegu mitte midagi ei tee

Kohe-kohe saab meil Mia ja Silveriga nädal aega Haibas redutatud. Täna ütlen ma juba, et maaelu on harjumatult rahulik.
Vaikne ja mõtlik. Ehk veidikene igav isegi.

Eile, kui me vihma tõttu toas olime ja pool päeva voodis maha lebotasime, küsisin ma Silverilt, et huvitav, mis me hetkel Budapestis teeks. Ta ei teadnud. Arvas, et tõenäoliselt ei teeks me ka mitte midagi asjalikku, sest vastukaaluks Eesti vihmastele suveilmadele, on Budapestis jälle liiga palav, et asjalik olla.

Mis me siis teeme siin? Peamiselt jalutame, pikutame, sööme, vaatame raamatuid, pikutame, mängime, pikutame, jalutame. Pikutame. Tõesti pikutame palju. Hahhhaa, mul on see vabandus, et ma ei ole veel haiglas olemisest 100% taastunud. Tegelikult aga olen. Mia on ka. Isegi ta porgandihääl, mis peale haigust väga kähedaks muutus, hakkab vaikselt taastuma. Kantrilauljat temast vist ikkagi ei saa.

Paaril päeval käisime me mu sõbranna Reelikaga metsades kondamas. Aasadel jalutamas ja mahajäetud majades turnimas. Sõime metsmaasikaid, pildistasime Marati riideid ja korjasime käbisid. Väga vahva oli.

Aga tänase päeva tipphetk oli hoopis see, kui ema maja kõrvale toodi suur konteiner vana mööbli ja ehitusprahi ära viskamiseks. Meie viskasime minema minu vana voodi ning madratsi, ja ühe kummuti ka. Ka mõned tumbad, vana vaip ja kulunud peegel leidsid tee sinna konteinerisse. Saime Feng shuile pai teha. Tunne oli hea. Süda rahul.


Maal on ikka hea olla küll. Saab puhata ja vähe teha. Süümepiinadeta.

Homsest tulevad ka mu õe Kadri lapsed Haiba vanaema juurde.

Tõotab tulla tore uus nädal, ehk võtame isegi midagi asjalikumat ette kui pikutamine ja söömine.





Kommentaarid