Pildid vanaisale

Käisime Miaga eelmisel nädalal Valgas, Mia vanavanaisal külas.

Käisime minu Valga vanaisal külas.

Valga vanaisa elab pisikese kortermaja teisel korrusel, mitte kaugel Valga kesklinnast.
Selle maja ainsas trepikojas on suitsuse puidu ja meesegune lõhn. See lõhn on seal alati olnud, sest vanaisa on mesinik.
Sel korral, seda lõhna sügavalt sisse hingates, lõi mulle pähe mõte, et huvitav, kas võõrale tundub see lõhn ebameeldiv...
Kas see sama lõhn, mis mulle nii kodune ja tuttav tundub, saab olla ebameeldiv? Vist saab.

Suviti olime me õega tihti Valgas vanaema ja vanaisa juures. Isegi Valgas olles kutsusime me neid Valga vanaisaks ja Valga vanaemaks.

Nüüd käime me seal kord või paar aastas, pool hoolimisest ja pool kohusetundest. Ma tean, et seda on karm öelda, aga see on tõsi.

Samas alati, kui seal olen, vanaisa kallistan, temalt purgi mett ja head soovid teele kaasa saan, mõtlen, et nüüd hakkan tihedamini seda teed tallama. Vanaisa on nii tore, reibas ja tema silmadest on selgelt näha, kui väga ta meid armastab.

Ok. Sel korral ma tõesti seda mõtet ei mõelnud, sest proovin olla realist. Kui juba Tallinn-Valga oli nii raske, et vaid kord aastas sai mindud, siis ega Budapest-Valga lihtsam minna ole.

Aga seda mõtlesin küll, et loodan, et näen ikka vanaisa veel. Kurb. Ma tean, aga vanaisa on juba väga vana...

Vanaisa kodus ootab meid alati suitsukala, tort ja alkoholivaba vahuvein. Nii juba kümme aastat vähemalt. Ehk isegi rohkem. Ja vanaisa kodus on alati soe (mõnikord talvel isegi liiga soe) ja vanaisa kapiäärel on kümneid ja kümneid fotosid. Nendel fotodel olen mina, mu õde, mu vennad. Ja Lisbeth, ja Kristjan, ja Mia. Ja mu onupojad- ja tütred, ja nende lapsed.

Seda väljapanekut on nii südantsoojendav vaadata ja sel kapiäärel läheb juba väga kitsaks, aga nagu imeväel mahub sinna alati veel pilte juurde.

Noh, oleksin mina ju pidanud ka sel korral sinna pilte juurde viima. Ja eelmisel korral... Viimased pildid Miast on vanaisal sellest ajast, kui Mia oli 3 päevane.

Jah. Nii ammu ei ole ma sellele armsale vanale mehele oma lapsest update'i teinud. Kurvaks teeb, eks...

Ja ka sel korral ei tulnud see mulle lihtsalt pähe.

Nüüd just parandan oma viga, tellisin portsu fotosid ja lasen need õel vanaisale saata.
Õnneks on elu selline, et alati saab vigadeparanduse teha. Või no, kui mitte alati, siis vähemalt tihti...

Tegelikult on ju nii lihtne oma lähedastele rõõmu valmistada!

Millal sina viimati oma vanaisale, vanaemale või mõnele kallile, kes kaugel ja üksi, rõõmuks endast või lastest pildi saatsid?

Päris ammu?

Vut-vut, viga vajab parandamist!

Namaste ja oleme ikka rõõmsad!


Kommentaarid