Reis Budapesti, ropsiga või ropsita?

Juba neljapäeval jõudsime me Miaga tagasi koju, Budapesti.
Reis läks üle ootuste hästi.

Just.

Üle ootuste. Mina olin valmistunud kõige hullemaks ehk selleks, et Mia hakkab jälle oksendama, ja sellega muutsin ma selle reisi ikkagi enda jaoks tõeliseks katsumuseks. Ütlen juba etteruttavalt, et Mia ei hakanud oksendama. Küll keeras mul endal kõhus päris korralikult. Kõik need viis pikka tundi oli mul klomp kurgus, suu kuivas ja süda läikis.

Juba kolmapäeva õhtul hakkasin ma paaniliselt muretsema ja mõtlema, et mis siis saab, kui Mia jälle oksele hakkab. Või no, eks ma olin sellele ka varem mõelnud, aga kolmapäeva õhtul läks asi nii hulluks, et mulle ei tahtnud enam söök sisse minna, joogist rääkimata. Magada hästi ei saanud ja süda oli paha. Istusime Eneli juures laua ääres ja mina muudkui maurasin, et ma nii väga kardan seda lendu. Reelika ja Eneli kuulasid, lohutasid ja timmisid vahuveini.

Hommik ka õhtust targemaks ei kujunenud. Reelika ja Eneli timmisid kohvi, mina ikka maurasin, et nii kardan seda lendu. Mul oli ka kruus kohviga ees, aga selle joomiseni ma ei jõudnudki. Mia kõrvalt limpsasin natuke mingit jogurtijooki. Rohkem midagi sisse pressida ei õnnestunud, tunne oli selline, et hoopis välja tahaks midagi tulla. Õnneks ei tulnud välja ka midagi.

Reelika sõidutas meid lennujaama, mina ikka maurasin, et ma nii väga ikka kardan seda lendu. Süda oli ekstreemselt paha. Lennujaama tuli veel Meelika, me lobisesime ja ma proovisin oma mõtteid mujale viia, aga kokkuvõttes maurasin ma ikkagi terve aja kui väga ma seda lendu kardan. Päriselt ka kartsin, aga ega see mauramine muidugi asja paremaks ei teinud.

Olgu ka see öeldud, et Miale proovisin ma ikka kohusetundlikult terve aja head nägu teha. Päris viie peale see mul muidugi välja ei kukkunud, aga kolme miinuse eest oli mu silmis ja südames muretust ning rõõmu küll.

Esimese lennu magas Mia maha. Mina jälgisin iga ta hingetõmmet. Ilma naljata. Mu pilk oli talle naelutatud, ma olin nagu kivistunud, aga iga neelatuse peale võpatasin ja köhatuse peale haarasin  oksekoti järele.

Teisel lennul vaatasime Põrsas Peppat ja mängisime ühe lilla hobusega, mille ma olin Haapsalu Konsumist just selle lennu jaoks ostnud. Kaks tundi möödusid kiiresti, üsna muretult, kuid siiski veel hinge kinni hoides.

Ma hakkasin vaikselt uskuma, et me jõuamegi ilma okserallita koju tagasi!

Lõpuks, kui kohvrit ootasime, suutsin ma esimest korda päris kergendatult hingata ja selgelt mõelda. Ma sain lõpuks olla ilma tervet oma keha ja sisikonda krambis hoidmata. Nüüd olin ma rõõmus hindele viis. Ei, ma olin rõõmus hindele viis pluss!

Ma tänasin mõtteis kõiki maailma jumalaid, kõiksust, armastust, õhku ja inimesi. Ma tänasin kõiki, kallistasin Miat ja helistasin Silverile! Me olime kodus! Ma olin nii õnnelik, et mu väike Mia oksendama ei hakanud.

Ja jah, ma tean, et eelmisel korral oli ta haige ja sellepärast oksendas ning, et ikka väga väike on tõenäosus, et ta nüüd edaspidi enne igat meie lendu kuskilt noro viiruse suudab üles korjata.

Tean-tean, ja teadsin seda ka juba kolmapäeva õhtul.
Aga mis sa teed, kui süda tahab muretseda ja aju on südamest küll targem, aga nõrgem.

Ja nüüd tean ma ka seda, kui karm kogemus mulle tegelikult see reis haige lapsega Eestisse oli. Aga aeg ravib haavad ja täna usun ma juba, et kunagi lendame me Miaga jälle kahekesi, rõõmsalt ja ilma ropsihirmuta.

Neljapäeva õhtul läksin ma kell kuus magama. Ärkasin kell kuus reede hommikul ülesse. Ma magasin kaksteist tundi, aga olin endiselt väsinud. Pea valutas meeletult, silmad olid paistes. Mu keha oli viie tunnisest pingest nii kurnatud, et mul võttis kaks päeva ning kaks kaheteist tunnist und aega, et end jälle normaalselt funktsioneerima saada.

Täna olen ma esimest päeva jälle mina ise.
Mina ise, oma kodus, oma singirullidega. ♥


Kommentaarid