Sügisromantika ehk kuidas ma salaja naabreid vaatan
Hoolimata sellest, et sügis on minu arvates üks tüütumaid aastaaegu, leian ma selles ka üksjagu romantikat. Palju sooja valgust akendes, keskkütte lõhn ja paksud soojad sallid. Neid kolme armastan ma sügise juures kõige enam. Just sügise juures, sest talveks olen ma ka neist tavaliselt tüdinenud. Ok, sügiseselt kolla-punased lehed ja kastanimunad on ka päris toredad, aga top kolme nad kahjuks ei mahu.
Mulle meeldib soe sall kaelas koju tulla, trepikojas keskkütte lõhn mind tervitamas ja naabrite akendest kollane valgus kumamas. Ma mõtlen siis, et huvitav, et nii paljud inimesed ei armasta kardinaid ette tõmmata. Nad usuvad, et elavad piisavalt kõrgel või mõtlevad lihtsalt, et kes neid ikka vaatab.
Noh, mina vaatan.
Mulle meeldib nii väga vaadata inimeste lambikupleid, tapeete, kapinurki, kasse ja akendel olevaid taimi. Inimesi nendest akendest mööda kõndimas, teinekord just parasjagu kardinaid ette tõmbamas.
Mulle meeldib vaadata ja mõelda, mis elu nad elada võiksid. Kas nad ootavad kedagi koju või kas terve pere on juba kodus. Kus nad töötavad, mida nad söövad või mis muusika neile meeldib. Mulle on alati meeldinud nende inimeste kohta lugusid välja mõelda, proovida teha järeldusi kassi värvist või potilillede hulgast. See võib tunduda pealiskaudne ning ennatlik, aga ausalt, kõik mu lood on sõbralikud, mõni ehk lihtsalt veidi kurvem, kui teine.
Eile, kui me Miaga õhtuselt jalutuskäigult tagasi tulime, põles kolmandal korrusel ühes aknas tuli. Akna all oli mees, triikraud ühes ja hunnik pesu teises käes. Ta asetas pesu kuskile põrandale (kuhu täpselt, ei olnud aknast näha) ja võttis ühe särgi. Ta silus seda püüdlikult ja seejärel hakkas ta seda väga hoogsalt triikrauaga nühkima.
Olgu ka see vahemärkusena öeldud, et ma ei seisa jõllitades inimeste akende taga mitmeid minuteid. Need on vaid loetud sekundid, kui ma aknast möödun. Ise tuppa lähen. Ma olen lihtsalt eriti tähelepanelik. Ja olgugi, et ma ei vaatle oma naabreid mingil perversel või kriminaalsel eesmärgil, ei julge ma kunagi liiga pikalt aknasse vaatama jääda. Ikka mõtlen, et raudselt keegi saab aru, et ma neile tuppa vaatan, või et mõni teine naaber arvab, et ma mingi pätt või segane olen. Aga ma ju möödun neist akendest igal juhul, miks siis mitte natuke neist sisse kiigata. Ja natuke nende inimeste peale mõelda, miks mitte neist oma lugude kangelasi teha.
Nii.
Eile see mees. Ta triikis oma särki nii suure pühendumuse ja energiaga, et mul käis peast läbi mõte, et äkki peaksin ma endale ka triikraua ostma. Aga kohe mõtlesin ka, et ei. Kui ma selle endale ostan, siis pean ma ju sellega triikima hakkama. Igapäevaselt ka ja mitte ainult siis, kui romantiline sügisest tingitud meeleolu südamesse poeb ja naabrimees üksi oma pesuhunnikut triikimas on. Ok. Aga nüüd ma vähemalt tean, kust ma triikrauda laenata saan, kui häda käes peaks olema. Või kui lihtsalt ilge triikimise tuhin peale tuleb, saan minna end appi pakkuma. Hahha, I know, seda viimast ei juhtu mitte kunagi.
Ma mõtlesin seda meest vaadates veel, et huvitav, kas ta elab üksi. Ehk läheb ta kohtingule. Või valmistub juba varakult esmaspäevaseks tööpäevaks. Või võib-olla talle lihtsalt meeldib triikida, ma tean, et selliseid inimesi ON olemas, tervitan teid, mu kallid Anud! Või töötab ta abikaasa öövahetuses. Või aitab ta hoopis oma abikaasat, kes parajasti köögis õhtusööki valmistab. Või triigib ta pesu hoopis tõestamaks oma abikaasale, et ta saab ise triikimisega hakkama... Või emale. Või võib-olla oli tal lihtsalt vaja see hunnik pesu ära triikida. Aga siis läks mu mõte uitama, ja ma mõtlesin hoopis, et huvitav, kas tema koer klähvib mõnikord päeval väga närviliselt ja kõvasti. Vist siiski mitte.
Olime Miaga juba koju jõudnud ja isegi käed puhtaks pesnud.
Jah. Keskkütte lõhna ja sooja salli veel ei ole, aga õhtud on juba pimedad. Tuled põlevad ja inimesed toimetavad. Nad toimetavad aimamata, et nad ühele suvalisele Eestlasele neljandalt korruselt huvi võiksid pakkuda. Aga näe, maailm on imelikke inimesi täis. Ma ise tean seda, ja tõmban alati kardinad ette, kui toas tule põlema panen.
Ja veel tuletab sügise saabumine mulle meelde, et juba peaks oma helkuri välja otsima. Otsi sina ka!
Lõpetuseks.
Kui Anne laulis, et jätke võtmed väljapoole ja nii edasi, siis mina laulaksin hoopis, et jätke aknad avatuks, kui kodus olete. Et teie naabrid võiksid teie tegevust kiigata ja teie peale mõelda. Lugusid välja mõelda ja internetist otsida, kust sellist ägedat lühtrit või lillepotti leida võiks.
Peace!
Mulle meeldib soe sall kaelas koju tulla, trepikojas keskkütte lõhn mind tervitamas ja naabrite akendest kollane valgus kumamas. Ma mõtlen siis, et huvitav, et nii paljud inimesed ei armasta kardinaid ette tõmmata. Nad usuvad, et elavad piisavalt kõrgel või mõtlevad lihtsalt, et kes neid ikka vaatab.
Noh, mina vaatan.
Mulle meeldib nii väga vaadata inimeste lambikupleid, tapeete, kapinurki, kasse ja akendel olevaid taimi. Inimesi nendest akendest mööda kõndimas, teinekord just parasjagu kardinaid ette tõmbamas.
Mulle meeldib vaadata ja mõelda, mis elu nad elada võiksid. Kas nad ootavad kedagi koju või kas terve pere on juba kodus. Kus nad töötavad, mida nad söövad või mis muusika neile meeldib. Mulle on alati meeldinud nende inimeste kohta lugusid välja mõelda, proovida teha järeldusi kassi värvist või potilillede hulgast. See võib tunduda pealiskaudne ning ennatlik, aga ausalt, kõik mu lood on sõbralikud, mõni ehk lihtsalt veidi kurvem, kui teine.
Eile, kui me Miaga õhtuselt jalutuskäigult tagasi tulime, põles kolmandal korrusel ühes aknas tuli. Akna all oli mees, triikraud ühes ja hunnik pesu teises käes. Ta asetas pesu kuskile põrandale (kuhu täpselt, ei olnud aknast näha) ja võttis ühe särgi. Ta silus seda püüdlikult ja seejärel hakkas ta seda väga hoogsalt triikrauaga nühkima.
Olgu ka see vahemärkusena öeldud, et ma ei seisa jõllitades inimeste akende taga mitmeid minuteid. Need on vaid loetud sekundid, kui ma aknast möödun. Ise tuppa lähen. Ma olen lihtsalt eriti tähelepanelik. Ja olgugi, et ma ei vaatle oma naabreid mingil perversel või kriminaalsel eesmärgil, ei julge ma kunagi liiga pikalt aknasse vaatama jääda. Ikka mõtlen, et raudselt keegi saab aru, et ma neile tuppa vaatan, või et mõni teine naaber arvab, et ma mingi pätt või segane olen. Aga ma ju möödun neist akendest igal juhul, miks siis mitte natuke neist sisse kiigata. Ja natuke nende inimeste peale mõelda, miks mitte neist oma lugude kangelasi teha.
Nii.
Eile see mees. Ta triikis oma särki nii suure pühendumuse ja energiaga, et mul käis peast läbi mõte, et äkki peaksin ma endale ka triikraua ostma. Aga kohe mõtlesin ka, et ei. Kui ma selle endale ostan, siis pean ma ju sellega triikima hakkama. Igapäevaselt ka ja mitte ainult siis, kui romantiline sügisest tingitud meeleolu südamesse poeb ja naabrimees üksi oma pesuhunnikut triikimas on. Ok. Aga nüüd ma vähemalt tean, kust ma triikrauda laenata saan, kui häda käes peaks olema. Või kui lihtsalt ilge triikimise tuhin peale tuleb, saan minna end appi pakkuma. Hahha, I know, seda viimast ei juhtu mitte kunagi.
Ma mõtlesin seda meest vaadates veel, et huvitav, kas ta elab üksi. Ehk läheb ta kohtingule. Või valmistub juba varakult esmaspäevaseks tööpäevaks. Või võib-olla talle lihtsalt meeldib triikida, ma tean, et selliseid inimesi ON olemas, tervitan teid, mu kallid Anud! Või töötab ta abikaasa öövahetuses. Või aitab ta hoopis oma abikaasat, kes parajasti köögis õhtusööki valmistab. Või triigib ta pesu hoopis tõestamaks oma abikaasale, et ta saab ise triikimisega hakkama... Või emale. Või võib-olla oli tal lihtsalt vaja see hunnik pesu ära triikida. Aga siis läks mu mõte uitama, ja ma mõtlesin hoopis, et huvitav, kas tema koer klähvib mõnikord päeval väga närviliselt ja kõvasti. Vist siiski mitte.
Olime Miaga juba koju jõudnud ja isegi käed puhtaks pesnud.
Jah. Keskkütte lõhna ja sooja salli veel ei ole, aga õhtud on juba pimedad. Tuled põlevad ja inimesed toimetavad. Nad toimetavad aimamata, et nad ühele suvalisele Eestlasele neljandalt korruselt huvi võiksid pakkuda. Aga näe, maailm on imelikke inimesi täis. Ma ise tean seda, ja tõmban alati kardinad ette, kui toas tule põlema panen.
Ja veel tuletab sügise saabumine mulle meelde, et juba peaks oma helkuri välja otsima. Otsi sina ka!
Lõpetuseks.
Kui Anne laulis, et jätke võtmed väljapoole ja nii edasi, siis mina laulaksin hoopis, et jätke aknad avatuks, kui kodus olete. Et teie naabrid võiksid teie tegevust kiigata ja teie peale mõelda. Lugusid välja mõelda ja internetist otsida, kust sellist ägedat lühtrit või lillepotti leida võiks.
Peace!
♡
Comments
Post a Comment