Teist nädalat ilma multikateta
Kui palju sinu laps multikaid vaatab? Sul ei ole last... Kui palju on sinu arvates okei kahe-kolmeaastasel lapsel multikaid vaadata?
Ma pean olema aus.
Mia vaatas mõnikord päevas umbes kolm tundi multikaid. Ma tean, et seda on palju. Aga ma olen ise ka ohver ju. Hahhha, Insta ohver, raamatute ohver ja vist ka oma blogi ohver. Hea ja lihtne on panna laps multikaid vaatama, ja siis omi asju toimetada. Blogi kirjutada, raamatut lugeda, Instat vaadata.
Tuttav pilt?
Kui ei ole, siis on mul sinu üle siiralt hea meel.
Selline multade ralli ei olnud muidugi esialgu meie kodus igapäevane nähtus. Aga mida aeg edasi, seda tihedamini ja valjemini ja rohkem hakkas Mia multikaid nõudma. Ja mida valjemini tema nõudis, seda lihtsamalt panin mina multad ka mängima.
Lihtsalt ei viitsinud jaurata.
Aga mida aeg edasi, seda suuremaks läksid ka mu süümekad.
Nägin, et Mia on liiga obsessed nende multadega ja tihti nõuab ta neid, aga ei viitsi isegi vaadata. Tahtis lihtsalt, et taustaks mängiks.
Küsisin ükspäev siis Silverilt, et mis tema arvab, kui palju ma peaksin lubama Mial päevas Peppasid vaadata. Silver arvas, et kaks-kolm osa oleks ju hästi.
Silmad maas tunnistasin talle, et Mia vaatab teinekord ära pika Lotte ja sinna veel lühikesi multasid otsa. Otsustasin, et pean midagi ette võtma. Mu süümekad olid juba päris suured, õnneks Silver lohutas mind, et nii väikest last on ju lihtne ümber programmeerida.
Niisiis, ma hakkasin programmeerima.
Ühel hommikul, poolteist nädalat tagasi, otsustasin ma nii enda, kui ka Mia võõrutusnähud üle elada ja lihtsalt mitte televiisorit lahti teha. Kõik, finito, pasta. Kui ma ei oska asja kontrolli all hoida, siis ei ole üldse vaja. Hetkel olen võtnud eesmärgi kuni meie Iirimaa reisini multapaastu pidada. Lennukisse võtan Peppa igaks juhuks ikka kaasa. No mine tea, äkki läheb vaja. Reis on alles novembris ja sealt edasi otsustan siis, kui koju tagasi tuleme.
Esimesel kolmel päeval oli mul kõige keerulisem Miat ohjes hoida. Igal vabal hetkel sättis väike Mia end diivanile ja korrutas kordamööda mõmmi ja Peppa. Kui ma ei reageerinud läks kisa päris valjuks, paaril korral isegi hüsteeriliseks.
Pakkusin talle asenduseks kõike, mis pähe tuli. Joonistamist, puslesid, muusikat, palli. Mitte miski ei sobinud. Siis pakkusin, et läheme toome poolkorruselt kuiva pesu alla ja paneme kappi. Super, läksime. Esimesel kolmel päeval rakendasin ma Miat veel kordades rohkem oma igapäeva tegemistesse kui tavaliselt. Ja ma rakendan teda ka tavaliselt palju. Neil päevadel tegime me kogu aeg midagi, mitte ühtegi pausi ei olnud.
Me olime rohkem õues ja käisime lihtsalt päeval postkasti juures vaatamas, ega keegi meile kirja pole saatnud. Viisime prügi välja. Vaatasime rõdul lilli. Ootasime aknal lennukeid ja varitsesime naabri koera.
Neljandal, viiendal, kuuendal päeval küsis ta paar korda päevas multat, aga kui ma midagi muud välja pakkusin tuli ta meeleldi mõttega kaasa.
Kui nädal täis sai, siis ei tulnud talle enam isegi meelde küsida... Siiani ei ole küsinud. Lasen talle lastelaule ja värvime raamatuid. Enam ei pea ma teda ka nii intensiivselt lõbustama ja pidevalt tegevuses hoidma, ta on hakanud ise rohkem mõtlema ja ka mulle välja pakkuma, mida tema teha tahaks.
Mina teen omi asju siis, kui Mial üksi mängimise aeg on, seda ei ole päevas küll liiga palju, aga ma saan hakkama. Magama läheb Mia juba kella kaheksa paiku ehk mul on ka õhtul üsna pikalt oma aega. Või siis meie aega, Silveriga koos.
Ma olen ise palju õnnelikum.
Mia on rahulikum. Vist isegi magab paremini.
Ma ei ole tegelikult üldse multikate vaatamise vastu. Ma usun, et kui see ei ole ainus info, mida laps saab, siis on kõik hästi. Aga asi peab kontrolli all olema. Meil lihtsalt läks see käest ära, kas nüüd on käes? Ei tea, hetkel on, aga eks aeg näitab, kas ka pikemas plaanis.
Ja muide, ma ei ole ka ise ühtegi seebikat või kätekat vaadanud. "My kitchen rules'i" tahaksin ikka natuke vaadata, aga elan ka selleta ära. Teen ise süüa selle asemel. Hahhha! Või siis ikka piisavalt ei taha, kui oma õhtust vaba aega selle vaatamise alla ei raatsi panna.
Nüüd hakkan hoopis lugema.
Elu on ilus!
Ma pean olema aus.
Mia vaatas mõnikord päevas umbes kolm tundi multikaid. Ma tean, et seda on palju. Aga ma olen ise ka ohver ju. Hahhha, Insta ohver, raamatute ohver ja vist ka oma blogi ohver. Hea ja lihtne on panna laps multikaid vaatama, ja siis omi asju toimetada. Blogi kirjutada, raamatut lugeda, Instat vaadata.
Tuttav pilt?
Kui ei ole, siis on mul sinu üle siiralt hea meel.
Selline multade ralli ei olnud muidugi esialgu meie kodus igapäevane nähtus. Aga mida aeg edasi, seda tihedamini ja valjemini ja rohkem hakkas Mia multikaid nõudma. Ja mida valjemini tema nõudis, seda lihtsamalt panin mina multad ka mängima.
Lihtsalt ei viitsinud jaurata.
Aga mida aeg edasi, seda suuremaks läksid ka mu süümekad.
Nägin, et Mia on liiga obsessed nende multadega ja tihti nõuab ta neid, aga ei viitsi isegi vaadata. Tahtis lihtsalt, et taustaks mängiks.
Küsisin ükspäev siis Silverilt, et mis tema arvab, kui palju ma peaksin lubama Mial päevas Peppasid vaadata. Silver arvas, et kaks-kolm osa oleks ju hästi.
Silmad maas tunnistasin talle, et Mia vaatab teinekord ära pika Lotte ja sinna veel lühikesi multasid otsa. Otsustasin, et pean midagi ette võtma. Mu süümekad olid juba päris suured, õnneks Silver lohutas mind, et nii väikest last on ju lihtne ümber programmeerida.
Niisiis, ma hakkasin programmeerima.
Ühel hommikul, poolteist nädalat tagasi, otsustasin ma nii enda, kui ka Mia võõrutusnähud üle elada ja lihtsalt mitte televiisorit lahti teha. Kõik, finito, pasta. Kui ma ei oska asja kontrolli all hoida, siis ei ole üldse vaja. Hetkel olen võtnud eesmärgi kuni meie Iirimaa reisini multapaastu pidada. Lennukisse võtan Peppa igaks juhuks ikka kaasa. No mine tea, äkki läheb vaja. Reis on alles novembris ja sealt edasi otsustan siis, kui koju tagasi tuleme.
Esimesel kolmel päeval oli mul kõige keerulisem Miat ohjes hoida. Igal vabal hetkel sättis väike Mia end diivanile ja korrutas kordamööda mõmmi ja Peppa. Kui ma ei reageerinud läks kisa päris valjuks, paaril korral isegi hüsteeriliseks.
Pakkusin talle asenduseks kõike, mis pähe tuli. Joonistamist, puslesid, muusikat, palli. Mitte miski ei sobinud. Siis pakkusin, et läheme toome poolkorruselt kuiva pesu alla ja paneme kappi. Super, läksime. Esimesel kolmel päeval rakendasin ma Miat veel kordades rohkem oma igapäeva tegemistesse kui tavaliselt. Ja ma rakendan teda ka tavaliselt palju. Neil päevadel tegime me kogu aeg midagi, mitte ühtegi pausi ei olnud.
Me olime rohkem õues ja käisime lihtsalt päeval postkasti juures vaatamas, ega keegi meile kirja pole saatnud. Viisime prügi välja. Vaatasime rõdul lilli. Ootasime aknal lennukeid ja varitsesime naabri koera.
Neljandal, viiendal, kuuendal päeval küsis ta paar korda päevas multat, aga kui ma midagi muud välja pakkusin tuli ta meeleldi mõttega kaasa.
Kui nädal täis sai, siis ei tulnud talle enam isegi meelde küsida... Siiani ei ole küsinud. Lasen talle lastelaule ja värvime raamatuid. Enam ei pea ma teda ka nii intensiivselt lõbustama ja pidevalt tegevuses hoidma, ta on hakanud ise rohkem mõtlema ja ka mulle välja pakkuma, mida tema teha tahaks.
Mina teen omi asju siis, kui Mial üksi mängimise aeg on, seda ei ole päevas küll liiga palju, aga ma saan hakkama. Magama läheb Mia juba kella kaheksa paiku ehk mul on ka õhtul üsna pikalt oma aega. Või siis meie aega, Silveriga koos.
Ma olen ise palju õnnelikum.
Mia on rahulikum. Vist isegi magab paremini.
Ma ei ole tegelikult üldse multikate vaatamise vastu. Ma usun, et kui see ei ole ainus info, mida laps saab, siis on kõik hästi. Aga asi peab kontrolli all olema. Meil lihtsalt läks see käest ära, kas nüüd on käes? Ei tea, hetkel on, aga eks aeg näitab, kas ka pikemas plaanis.
Ja muide, ma ei ole ka ise ühtegi seebikat või kätekat vaadanud. "My kitchen rules'i" tahaksin ikka natuke vaadata, aga elan ka selleta ära. Teen ise süüa selle asemel. Hahhha! Või siis ikka piisavalt ei taha, kui oma õhtust vaba aega selle vaatamise alla ei raatsi panna.
Nüüd hakkan hoopis lugema.
Elu on ilus!
♡
Mul neljane võib vaadata 3 multikat päevas. 2aastasena ei näidanud midagi, ainult siis kui oli haige ja pidi auru tegema, siis sai ühe Peppa multika aurutamise ajal :) Muul ajal multika nõudmist ei olnud ja ma ise ei pakkunud vaatamist.
ReplyDeleteKuskil kolmesena hakkas nägema 3 multikat päevas, kui ise ära unustas, siis ei näidanud ka :)
Väiksed ei saa aru, mis ekraanil toimub ja seda puhtalt seetõttu, et tal puudub endal eluline kogemus sellega, mis ekraanil näidatakse.
Värviliste liikuvate piltide vaatamine on lihtsalt hüpnotiseeriv. Sageli on multikad ka liiga kiired, piltide vaheldumine on nii kiire, et pisikesed ei suudagi taibata toimuvat.
Jaa, ma olen täiesti nõus. Ta lihtsalt vaatab seda liikumist ja tardub sinna. Ja reegliga teleka vaatamine on väga okei minu arvates. Laps teab palju näeb, ja arvestab sellega. Kunagi, kui Mia suurem on, ja peaks huvi tundma, siis katsun ka kuidagi niimoodi vähekesega teda harjutada.
Delete