Hirmul on suured silmad, lugu sellest kuidas ma endal rinnast tüki avastasin

Hirmul on väga suured silmad. Ja vesised silmad.

Minuga juhtus nii, et avastasin septembri lõpus, et mul on paremas rinnas tükk. Veidi valulik tükk. Mitte suur ja mitte selline kõva tükk, aga ikkagi tükk.

Esialgu katsusin seda ise ja proovisin aru saada, kas ehk võiks ikkagi tegu olla rinnanäärmega, aga paari päeva möödudes otsustasin Silverile ka ikka näidata... või no, katsuda anda... ta katsus ja arvas ka, et nagu oleks jah mingi tükk.

Selge, ei ole minu enda fantaasia, on vaja arsti juurde minna.

Aga kuhu läheb Ungaris arsti juurde ilma ravikindlustuseta võõramaalane?
Googeldasin.
Leidsin kohe meie lähedal kliiniku Duna Medical Center. Helistasin sinna, hoidsin hinge kinni, et nad inglise keelt räägiksid. Huhhh, noormees, kes kõnele vastas oli väga reibas ja väga hea inglise keelega.

Aja arsti vastuvõtule sain aga alles oktoobri lõpuks.
Eilseks.

27. septembrist kuni 28. oktoobrini jõudsin ma igasuguseid hirmsaid ja vähem õudsaid stsenaariume oma peas läbi mängida ja välja mõelda. Ma ei jäänud hästi magama, mul ei olnud üldse isu... või siis teinekord oli mega suur isu, sest lohutust on ju vaja, kui pea on muremõtteid täis.
Mis ma kindlasti õigesti tegin on see, et ma ei hakanud Googeldama ja erinevatest foorumitest oma murele lahendust otsima. Kui ma oleksin Dr. Google nõuanded oma paranoiale ja hirmule juurde lisanud, siis oleksin ma vist juba urni valima hakanud...

Ma puhkesin selle pika kuu jooksul iga kord nutma, kui mõnes filmis või raamatus oli kasvõi kaudselt puudutatud teemat, et keegi jäi oma emast ilma. Ja, selle kuu jooksul jõudsime me päris mitu korda lugeda Onu Ööbiku lugusid, kes tahaks ka olla oma emaga koos. Ja üks multifilm... Wonder Park. Silver küsis mu käest poole filmi peal, et kas me peaksime mõne muu filmi valima... Ma reaalselt lahistasin nutta.
Ma olin nii tundlik. Ma kartsin nii väga, et ma pean oma väikese Mia maha jätma ja ära surema. Kõige rohkem kartsin ma seda, et ta on nii väike ja ta ei mõistaks, et ma ei läheks tema juurest mitte kunagi kuskile vabatahtlikult. Ka relva ähvardusel ei läheks...

Õe ja ta pere siia tulek mõjus mulle väga hästi, viis mõtted mujale, hoidis meele rõõmsa ja aju muude asjadega tegevuses. Ka see oli super, et Silver sai minuga eile arsti juurde kaasa tulla. Mia oli kodus ja isegi ei pannud tähele, et me ära käisime.

Miks ma ei uurinud, kas ehk oleks kuskil mujal kliinikus kiiremini jaole saanud?
Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma ei tea. Samas ma tean, et kui mul oleks päriselt vähk olnud oleks kuu väga pikk aeg ja teinekord ei olegi avastamisest palju rohkem kui kuu jäänud... Mina lihtsalt ootasin ja valutasin oma pead ja valutasin oma südant, aga mitte midagi ei teinud ka, et kogu protsessi kiirendada... I know, imelik. Ehk ma siiski kuskil enda sees teadsin, et tegelikult ei ole asi nii hull, või olen ma lihtsalt peast veidi uhuuu enesepiinaja.

Eile sain ma lõpuks kinnitust, et mul ei ole rinnavähki.

Mul ei ole ka mingit kasvajat rinnas, ei halva- ega healoomulist. See mida ma katsusin on rinnanääre. Miks ta hell on ei osanud arst öelda, aga ta kinnitas mulle, et paanikaks põhjust ei ole. Ma ostsin endale arsti soovitusel E-vitamiini ja hakkasin seda võtma, ehk läheb üle. Ehk on see hellus ka kuuseisudega seotud. Ehk olen ma ka ise katsudes veidi sellele näärmele haiget teinud. Kui valulikkus siiski üle ei lähe, või läheb tugevamaks, siis pean uuesti arsti juurde minema.

Perearsti juurde.
Jah, ma tegin endale tasulise sotsiaalkindlustuse.

Ma olen õnnelik. Mul oli eile õhtul lausa füüsiliselt kerge olla. Ma tundsin end nii hästi. Me astusime Silveriga koduteel vale trammi peale, ma olin juba pileti läbi teinud ja me pidime järgmises peatuses maha minema, aga see tundus nii tühine, kõik tundub nii tühine, kui tervis on korras ja lähedased on ümber. Lähedased, kes arsti juurde kaasa tulevad, ja lähedased, kes kodus last hoiavad. Lähedased, kes Skypes helistavad ja lähedased, kes Facebookis kirjutavad.

Armastan!

Ma olen terve ja õnnelik naine.

NB! Kontrolli oma rindu ka! ♥

NB! Duna Medical Center on esimene koht Budapestis, kus kõik inimesed, kellega ma suhtlema pidin, rääkisid inglise keelt. Kõik arstid, õed, vastuvõtutöötajad ja ka turvamees. Respect! Mu €60 sai hästi kulutatud.


Comments

  1. Avastasin eelmisel kevadel, et üle öö oli tekkinud väga suur tükk rinda, üsna pinna peale ja teatud nurga alt vaadates oli näha. Olin samuti paanikas ja nutsin. Õnneks sain naistearsti juurde kiiresti aja, kes suunas mind edasi mammoloogi juurde. Seal vaadati, tehti röntgen ja lõpuks öeldi, et tegu on tsüstiga. Miks ta nii kiiresti tekkis ja miks nii suur oli(3x3cm), ei osanud keegi öelda. Võeti tühjaks ära, proovid saadeti uuringutele. Õnneks polnud midagi halba. Aga see tuli nädala jooksul tagasi ja oli valulik. Läksin uuesti mammoloogi juurde ja tehti uuesti tühjaks.
    Nüüdseks on ok olnud, aga mõistan väga hästi seda hirmu.
    Ja see pidi täiesti loomulik olema, et rindades võib tsüste olla. Mul oli teises rinnas väiksem, mis polnud nii pindmine ja see jäeti rahule.
    Tubli olid, et tegelesid oma murega :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, peab tegelema... ikka väga karmi lõpuga võib see tükikese avastamine olla. Nii tore, et sina ka vaid ehmatusega pääsesid! :)

      Delete
  2. Karm, see tükkide ja hirmu värk. Mul oli ka mõne aja eest rinnas tükk, kogemata avastasin, pikalt põdesin, kuni tuli tulemus - tsüst. Jäeti rahule, kadus lõpuks.
    Hirmul on suured silmad küll. Aga ma panin omale just naistearsti juurde aja, piinlikult pikalt pole käinud seal ja tuttaval avastati hiljuti emakakaelavähk :/ 30-aastane, lapsi pole, varsti pole emakat ka. Nii et parem ikka karta, mis siis, et vesised silmad.
    Sa oled väga tubli ja vapper! Jätka samas vaimus!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh jaa, see vähk on ikka niiii karm haigus :( Ja tõesti, vesistamine ja kartmine on tühised, kui arvestada, mis võib tagajärg päriselt olla... Peab vapper olema! :)

      Delete
  3. Oeh jaa, ma lubasin endale, et kirjutan ka kuskile oma loost ja Sinu blogi tundub nii hea koht selle jaoks. Loodan, et kõik need hirmul ja vesiste silmadega guugeldajad leiavad Sinu blogi jutu üles. Ma samamoodi avastasin endal paremast rinnast sellise piprasuuruse tükikese - ohissand, mida ma kõike suutsin välja mõelda ja noh ma suutsingi ainult selle peale mõelda. Isegi suutsin ette kujutada, et täpselt see rind üleni vahepeal tuikab valust jne. Otseselt ei tahtnud nagu rääkida ka kellelegi pereliikmetest, et muidu hakkavad nad ka muretsema vms. Olin sellel ajal siis 20-aastane (praegu 22). Noh oma elukaaslasele ja ühele õele rääkisin. Läksin siis kõigepealt perearsti juurde (ta ei osanud midagi öelda), kes suunas mind edasi nahaarsti juurde (ta katsus ja ütles, et see on 50/50 võimalus, et väga kahtlane, aga 2 minutit hiljem ütles, et ta arvab, et see ikka rinnanääre, mis on ummistanud ja sp ongi see tükike rinnas, et ära muretse). Aga sellegipoolest nahaarst suunas mind edasi naistearsti juurde. Oi kuidas ma seda vastuvõttu kartsin ikka (no kõiki vastuvõtte kartsin) :D Naistearst ütles, et mu hoopis mu terve vasak rind on hoopis mingeid pallikesi ja tükikesi täis, et paremas ta väga ei tunnegi midagi). Väga vahva, nii tore eksole. Ja siis naistearst suunas mind omakorda edasi ultraheliuuringusse. Ja siis seal sain teada, et kõik on korras. Aga see hirm ja see tunne, et muu peale sa enam ei suudagi mõelda, on päris laastav (koht, kus mu tükike asus ja asub siiani on rinnanibu lähedal selle pruunika ala sees hästi pindmise nahakihi all, piprasuurune).
    Ja ma nii nõustun Sinuga, et sellises olukorras olemine paneb nii mõtlema ja hindama igat hetke, sest ka mina põhimõtteliselt valisin juba urni. Aga mind lohutas selle kõige juures see, et isegi siis kui mul peaks midagi olema, siis ma loodetavasti ei koole kohe silmapilkselt ära – lugesin ühe naistekas kirjutanud naise kommentaari, kellel avastati see kuri haigus ja rahustas teisi, et ta on juba 10 aastat edasi elanud, et rahu-rahu inimesed. Huuh, elu on ikka nii karm ja ebaõiglane ja vahel mõtled üldse, et miks seda kõike vaja on. Aga järelikult on!
    Ja nii tore, Mari, et oled otsustanud seda jagada, sest mina olin küll üks neist, kes hakkas guugeldama ja oleksin väga tahtnud tollel ajal Sinu kirjutise otsa sattuda, aga kõik, mida mina leidsin, oli jah urni valimine – nagu ikka doktor Google. Sest enamasti need inimesed ei kirjuta kuskile, et mul oli seekord kõik korras vms.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii tore, et jagad oma lugu ka, sest meie on tegelikult mega palju ja tõesti on tore, mõte, kus guugeldajatele midagi positiivset ka on. ❤️

      Delete

Post a Comment