Iirimaa iirised ja ilusad inimesed
Üleeile öösel jõudsime me väikese Miaga tagasi Budapesti.
Oh, kui vahva reis meil oli!
Ja kui hästi meil lennud läksid. Keegi ei oksendanud, keegi ei jonninud.
Kõik läks väga hästi hoolimata sellest, et lennud olid mul sel korral väga halvasti valitud. Hinna järgi valisin. Minnes oli lend väga vara hommikul, ja tulles jäime ööpeale.
Elasime üle, aga sain ka oma õppetunni.
Öistele lendudele ma enam Miaga kahekesi ei lähe. Kui ta magama jääb, kaalub ta 7 korda rohkem kui ärkvel olles. Lisaks oli ta nii sült, et ühe käega teda kanda ja teisega kohvrit sikutada ei olnud võimalik.
Üks mees küsis mu käest, kui ma magavat Miat lennuki istmelt üles vinnasin, et kas ta elab ikka.
Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et ma ei ole kindel. Kell oli siis juba üks öösel ja mu huumorimeel ilmselgelt magas juba. Õnneks see mees ainult naeris ja aitas mul hoopis kohvrit tassida, ta aitas mu lennujaama bussini, ise ta esimese bussi peale enam ei mahtunud. Tubli mees. Aitäh sulle!
Ja aitäh ühele naisele ka, kes mu kohvri bussist pagasilindini tassis ja siis oma kohvrit ootama jäi. Aitäh ka järgmisele mehele, kes mu kohvri kuni lennujaama usteni tassis ja siis omi asju ajama kiirustas. Ja aitäh ühele paarikesele, kes aitasid mul end seal uste juures istuma sättida ja takso tellida. Ja aitäh taksojuhule, kes aitas mul magava lapsega õnnelikult koju tagasi jõuda.
Aitäh teile kõigile, teieta oleksin ma vist ikka veel Budapesti lennujaama kõige tagumises nurgas, seal, kust väljuvad ja saabuvad Ryanairi lennukid. Jah, ma oleksin ikka veel seal kõige taga nurgas. Hahhha, muidugi eeldusel, et Mia magaks ikka veel oma üleeilset ööund.
Ja muidugi aitäh ka mu isale ja Tiinale ja Martinile ja Eerikule, kes meid Iirimaal vastu võtsid. Meid kommide ja muu heaga söötsid, meile kohalikku elu tutvustasid, meid sõidutasid ja oma kodudes majutasid.
Ise mõtlesin, et postitan sel korral ka rohkem reisielamusi Instagrami storysse, et ikka kõigi ees oma puhkusega eputada, aga sellest ei tulnud jälle mitte midagi välja. Pilti tegin isegi väga vähe.
Ühesõnaga. Ma pidasin Iirimaal ka nutipuhkust.
Ahmisin kõige täiega endasse värsket õhku, rohelust, kauneid vaateid ja iiriskomme.
Lisaks kodus kooreiiristega maiustamisele ja koorelikööri limpsimisele, käisime me ka mänguväljakutel, mina õppisin ära makramee sõlmimise kunsti. Mia söötis kasse ja sõi mandariine. Me käisime lossides, vaatasime tee äärtes lambaid ja lehmi. Oi, kui palju on Iirimaal lambaid ja lehmi, pulle ja hobuseid. Ka eesleid, luikesid ja oravaid õnnestus meil näha.
Muide, kas sina teadsid, et Iirimaal on aastaringselt roheline. Või et Iirimaal on üsna vähe kortermaju? Mina ei teadnud. Kortermajade asemel on seal enamasti ridaelamud. Mulle see nii meeldib, natuke selline tunne on, et kõik elavad oma majades.
Ja seda ei teadnud ma ka, et Iirlased ei maksa kraanivee eest, aga neile on kehtestatud televiisori aparaadi omamise tasu.
Ma ei teadnud ka seda, et Iirlased nii sõbralikud ja toredad on. Mad Sweeney on mu arvamuse Iirlastest ära rikkunud. Hahhha, ok. Ei ole asi nii hull, aga seda, et nad niii sõbralikud ja rõõmsad on, ma ka ei teadnud.
Veel ei teadnud ma, et nad saavad palka nädala kaupa ja nad ei osta kindlustust mitte autole, vaid juhile.
Ja et Dublini linnaliinibussid on kõik kahekorruselised. Vot, seda ma ka ei teadnud ja ometi on seda nii vahva teada.
Ja kirsiks tordil sain ma esimest korda elus proovida crisp sandwichi. Ehk siis saia, mille vahele on pandud või ja kartulikrõpsud. Teadjamad ütlesid, et just sibula Lay'sidega on see kõige parem. See võileib oli veits imelik, alguses. Aga kui juba võiku teise pooleni jõudsin, tundus isegi päris hea. See olevat Iirlaste põhiline peale-pidu-söök, noh, nagu Budapestis on kebab ja Tallinnas Räägu burks. Räägu burksi pole küll ammu söönud! Hahhha ja peale pidu koju taarudes oleks kindlasti ka crisp sandwich veel paremini maitsenud.
Aga kui hästi, seda ma teada ei saanudki, sest Iirimaa peoelu ja ööelu jäi mul sel korral avastamata.
Aga eks on ju mõistlik ka järgmisteks kordadeks avastamisrõõmu jätta.
Meil on Miaga nüüd tee Iirimaale igal juhul selge.
Näeme jälle, Iirimaa! Näeme jälle lambad, iirised, isa ja ilusad inimesed ja ilusad lossid.
X
Oh, kui vahva reis meil oli!
Ja kui hästi meil lennud läksid. Keegi ei oksendanud, keegi ei jonninud.
Kõik läks väga hästi hoolimata sellest, et lennud olid mul sel korral väga halvasti valitud. Hinna järgi valisin. Minnes oli lend väga vara hommikul, ja tulles jäime ööpeale.
Elasime üle, aga sain ka oma õppetunni.
Öistele lendudele ma enam Miaga kahekesi ei lähe. Kui ta magama jääb, kaalub ta 7 korda rohkem kui ärkvel olles. Lisaks oli ta nii sült, et ühe käega teda kanda ja teisega kohvrit sikutada ei olnud võimalik.
Üks mees küsis mu käest, kui ma magavat Miat lennuki istmelt üles vinnasin, et kas ta elab ikka.
Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et ma ei ole kindel. Kell oli siis juba üks öösel ja mu huumorimeel ilmselgelt magas juba. Õnneks see mees ainult naeris ja aitas mul hoopis kohvrit tassida, ta aitas mu lennujaama bussini, ise ta esimese bussi peale enam ei mahtunud. Tubli mees. Aitäh sulle!
Ja aitäh ühele naisele ka, kes mu kohvri bussist pagasilindini tassis ja siis oma kohvrit ootama jäi. Aitäh ka järgmisele mehele, kes mu kohvri kuni lennujaama usteni tassis ja siis omi asju ajama kiirustas. Ja aitäh ühele paarikesele, kes aitasid mul end seal uste juures istuma sättida ja takso tellida. Ja aitäh taksojuhule, kes aitas mul magava lapsega õnnelikult koju tagasi jõuda.
Aitäh teile kõigile, teieta oleksin ma vist ikka veel Budapesti lennujaama kõige tagumises nurgas, seal, kust väljuvad ja saabuvad Ryanairi lennukid. Jah, ma oleksin ikka veel seal kõige taga nurgas. Hahhha, muidugi eeldusel, et Mia magaks ikka veel oma üleeilset ööund.
Ja muidugi aitäh ka mu isale ja Tiinale ja Martinile ja Eerikule, kes meid Iirimaal vastu võtsid. Meid kommide ja muu heaga söötsid, meile kohalikku elu tutvustasid, meid sõidutasid ja oma kodudes majutasid.
Ise mõtlesin, et postitan sel korral ka rohkem reisielamusi Instagrami storysse, et ikka kõigi ees oma puhkusega eputada, aga sellest ei tulnud jälle mitte midagi välja. Pilti tegin isegi väga vähe.
Ühesõnaga. Ma pidasin Iirimaal ka nutipuhkust.
Ahmisin kõige täiega endasse värsket õhku, rohelust, kauneid vaateid ja iiriskomme.
Lisaks kodus kooreiiristega maiustamisele ja koorelikööri limpsimisele, käisime me ka mänguväljakutel, mina õppisin ära makramee sõlmimise kunsti. Mia söötis kasse ja sõi mandariine. Me käisime lossides, vaatasime tee äärtes lambaid ja lehmi. Oi, kui palju on Iirimaal lambaid ja lehmi, pulle ja hobuseid. Ka eesleid, luikesid ja oravaid õnnestus meil näha.
Muide, kas sina teadsid, et Iirimaal on aastaringselt roheline. Või et Iirimaal on üsna vähe kortermaju? Mina ei teadnud. Kortermajade asemel on seal enamasti ridaelamud. Mulle see nii meeldib, natuke selline tunne on, et kõik elavad oma majades.
Ja seda ei teadnud ma ka, et Iirlased ei maksa kraanivee eest, aga neile on kehtestatud televiisori aparaadi omamise tasu.
Ma ei teadnud ka seda, et Iirlased nii sõbralikud ja toredad on. Mad Sweeney on mu arvamuse Iirlastest ära rikkunud. Hahhha, ok. Ei ole asi nii hull, aga seda, et nad niii sõbralikud ja rõõmsad on, ma ka ei teadnud.
Veel ei teadnud ma, et nad saavad palka nädala kaupa ja nad ei osta kindlustust mitte autole, vaid juhile.
Ja et Dublini linnaliinibussid on kõik kahekorruselised. Vot, seda ma ka ei teadnud ja ometi on seda nii vahva teada.
Ja kirsiks tordil sain ma esimest korda elus proovida crisp sandwichi. Ehk siis saia, mille vahele on pandud või ja kartulikrõpsud. Teadjamad ütlesid, et just sibula Lay'sidega on see kõige parem. See võileib oli veits imelik, alguses. Aga kui juba võiku teise pooleni jõudsin, tundus isegi päris hea. See olevat Iirlaste põhiline peale-pidu-söök, noh, nagu Budapestis on kebab ja Tallinnas Räägu burks. Räägu burksi pole küll ammu söönud! Hahhha ja peale pidu koju taarudes oleks kindlasti ka crisp sandwich veel paremini maitsenud.
Aga kui hästi, seda ma teada ei saanudki, sest Iirimaa peoelu ja ööelu jäi mul sel korral avastamata.
Aga eks on ju mõistlik ka järgmisteks kordadeks avastamisrõõmu jätta.
Meil on Miaga nüüd tee Iirimaale igal juhul selge.
Näeme jälle, Iirimaa! Näeme jälle lambad, iirised, isa ja ilusad inimesed ja ilusad lossid.
X
♡
Comments
Post a Comment