Kuidas üks laps mind mänguväljakul ahistas ja kuidas ma kerjusele nähvasin

Nonii.

Tundub, et mul ei ole ka täna parem päev kui eile, eks!?

Tegelikult on, kui need kaks pealkirjas mainitud seika välja jätta.

Peavalu kadus mul juba täna ennelõunal ära. Mia on olnud tubli ja heas tujus. Käisime Eesti Instituudi raamatukogus ja otsustasime, et läheme käime selle lähedal asuval mänguväljakul ka ära. Mia mängis, ronis ja lasi liugu. Kiikusime koos. Rahvast oli vähe, meil oli väga tore.

Siis tuli mänguväljakule üks naine kahe lapsega. Ma ei osanud öelda, kas see naine oli noor vanaema või vanem ema. Ta oleks mõlemaks sobinud.

Naine tervitas mind, loksutas väiksemat last kärus ja naeratas ning sukeldus telefoni. Selle naise vanem laps, umbes neljane tüdruk, tuli meie juurde, või noh... minu juurde.
Ta rääkis mulle midagi Ungari keeles, Miast ei teinud ta väljagi. Ta vaatas mulle hästi sügavalt silma, ei keeranud pead kordagi ära, vist isegi ei pilgutanud silmi ja aina jutustas. Ma tundsin ebamugavust, ma vabandasin inglise keeles, et ma temast aru ei saa ja keskendusin ainult Miale.

Siis tuli ta mulle päris lähedale ja hakkas mulle rongi kätte suruma. Ma võtsin rongi enda kätte, kiitsin seda ja tahtsin selle talle tagasi sokutada. Ta ei võtnud, selle asemel võttis ta mul käest kinni ja hakkas mind endaga kaasa sikutama. Temaga kaasas olnud naine õnneks märkas seda ja kutsus ta ära. Tüdruk tegi vingus nägu, aga lasi mu käe lahti. Mia vaatas seda tüdrukut väga umbusklikult.

Ma pidasin paremaks minna väljaku teise otsa ronima.

Tüdruk jäi mingi teise lapsega kiikuma. Natuke saime rahu, aga siis tahtis Mia minna liivakasti, liivakastid on täpselt kiikude kõrval ja sinna tuli see tüdruk uuesti. Ta tahtis jälle minuga rääkida ja Mia sai vist aru, et ta üritab minu tähelepanu temalt ära saada ja hakkas kohe mulle sülle küsima. Seepeale üritas see tüdruk Miat füüsiliselt minema tõrjuda ja ise tema asemele tulla.

Ma jõudsin ainult mõelda, et vau, mis see nüüd on.

Õnneks tuli selle lapse vanaema/ema, ja talutas tüdruku käekõrval minema. Õnneks mulle... Naine riidles tüdrukuga üsna kurjalt ja see muutis mu väga kurvaks. Kuskil peab olema põhjus, miks see laps mänguväljakutel võõraid täiskasvanuid ahistab ja kindlasti ei ole see tema enda süü.

Peale seda seika otsustasin ma Mia rongisõiduga ära osta ja pakkuda talle lahkumise eest kakssada forinti. Hahhha, endiselt olen aasta ema, aga mul oli tõesti vaja poodi minna ja kuidagi ei olnud enam tuju seal mängukal olla.

Läksime Corvini kaubanduskeskusesse. Käisime poes, Mia rongiga sõita ei saanud, rong oli katki. Mul oli Miast kahju, aga nüüd on tal raha alles ja ta saab kuskil mujal selle ära kasutada.

Suundusime liftiga alla ja asusime kodu poole teele.

All, päris keskuse ukse juures, tuli meie juurde üks kerjusnaine.
Ta pöördus mu poole ungari keeles. Ma vastasin inglise keeles, inglise keeles oskas tema vaid money money öelda. Ja see, mis mind kohe närvi ajas, oli see, et ta tegi näppudega ka veel seda money money liigutust.
Vabandage väga, proua kerjus, mis mõttes?! Vastasin talle lihtsalt, et mul ei ole sula, valetasin. Hakkasin edasi minema ja siis korraga oskas ta inglise keeles öelda ka, et tal on kodus seven babies. Ma peatusin uuesti, et ennast korrata.

Ma kordasin veel mitu korda, et mul ei ole sula, aga tema teadvat ka, kus machine on. Ta rõhutas uuesti, et tal on kodus seitse last ja tead, ma lihtsalt vaatasin talle otsa ja küsisin vihases eesti keeles, et ei tea kelle süü see veel on ja astusin hästi kiire sammuga ning demonstratiivselt minema.

Ma tundsin end kolme sekundi pärast nii halvasti...

Kurat, kuidas ma küll nii ütlesin?! Jaa, ma tean, et ta ei saanud aru, aga see ei õigusta ju ebaviisakas olemist, aga samas, see mida tema tegi, oli ka rohkem väljapressimine, kui kerjamine.

Eks me mõlemad ületasime piire.

Ma lihtsalt loodan, et ta valetas mulle, et tal on kodus seitse last.

♡