Oktoobri raamatud: Le Rhino 1 ja 2

Oktoobri raamatud olid mul tegelikult läbi juba kuu esimeses pooles. Kiirustasin end raamatu valimisega natuke tagant, et õe külla tulekuks oleks vähemalt üks raamat läbi. 

Ma valisin täiesti suvaliselt raamatu Le Rhino. Ausalt, täiesti lambist. Lihtsalt vaatasin ajaviiteromaane ja mõtlesin, et ok. Loen. 

Ja juhtus nii, et ma väga nautisin Liis Õunapuu loomingut.

Ma hingasin need raamatud sisse. 

Ja juba nädal enne enda peas seatud kuupäeva oli mul kaks raamatud hingatud... loetud.

Ma sain nendest raamatutest nii palju. 

Ma sain lihtsa lugemise, ma sain naerupahvakaid, ma sain rõõmu ja äratundmisrõõmu. Ma mõtlesin, et ma väga tahaksin Le Rhinosse minna. Ma isegi tahaksin Le Rhinos töötada! Ma tahaksin elada nii, et vanad ja noored saavad hästi läbi, ma tahaksin nii, et kõik võivad sõbrad olla. Ma tahaksin, et eelarvamus ja viltu vaatamine oleksid maailmast kadunud. Ja et imelik olla ei oleks imelik. 

Ja ma sain seda kõike, seniks kuni lugesin seda raamatut.

Ma ei ole küll raamatu peategelanna Mirthi käitumisega alati päri ja ehk ei mõista teda, aga kindlasti ei mõista ma teda ka hukka. Hmmm.. see mitte mõistmine tuli vist alles teises raamatus tegelikult...

Ühesõnaga, nii vahva lugemine ja täiega soovitan neile, kes otsivad kaasakiskuvat ajaviiteromaani Eesti autorilt.

Ja teise osa lõppu arvestades on mul tunne, et ka kolmas raamat on autori peas juba küpsemas.
Mina ootan!

Namaste!

Pilt on illustratiivne, see on Londiste raamat, sest ma loen raamatuid Eliisa äpist või Kindlest, ja päris raamat näeb alati pildil parem välja.

Kommentaarid