Reisiks valmistumine, hirm ja elevus käsikäes

Ma ei karda lendamist.

Ma ei karda, et lennuk alla kukub või et mul lennukis pimesool lõhkeb. Ma ei karda kõrgust (eriti) ja ma ei karda olla olukorras, mida ma ise ei kontrolli.

Aga ma kardan, et Mia hakkab jälle oksendama. Jaja, jälle see vana laul. I know.

Uutele lugejatele teadmiseks, et ta ei oksenda iga kord kui me lendame. Ta on oma kaheaastase elu jooksul lennanud üle kümne korra ja ainult ühel korral oksendanud.

Aga see üks kord on mul tänaseni veel liiga hästi meeles.

Meie reis Iirimaale oleks pidanud tegelikult aset leidma juba septembris. Oksendamine lennul toimus juunis. Peale okselendu lendasime me veel korra augustis, augusti lennul Mia ei oksendanud.

Aga siiski ei suutnud ma lendu septembriks broneerida, ma kartsin nii väga.
Tegelikult kartsin ma nii väga, et ma hakkasin juba mõtlema, et huvitav kuidas me Ungarist koju saame, kui lõpuks Eestisse tagasi kavatseme kolida. Mul oli selline tunne, et minu lennud on selleks eluks lennatud. Ja Mia omad ka.

Ma tundsin, et ma ei taha seda stressi, ma ei taha seda hirmu ja üldse, miks on vaja kogu aeg kuskile lennata?!

Septembriks ma lendu ei broneerinud.

Aga nagu elu näitab, siis ikkagi on vaja pidevalt igale poole lennata. Kohe eriti on vaja lennata siis, kui sa ise ja su sugulased-sõbrad mööda maailma laiali elavad.

Ma broneerisin lennu oktoobris. Novembriks.

Oktoobriks oli mu hirm justkui lahtunud. Kuskile kaugele kuklasse ära imbunud. Ma ei tundnud seda enam.

Kuni eelmise nädalani.

Eelmisel nädalal meenus mulle jälle kuidas ma pleedi mähitud loiu ja oksendava lapsega Riiga jõudsin, kuidas ma otsustasin ikkagi Tallinnasse lennata ja lennukile läksin. Kuidas ma oma keha krambis hoidsin, sest muidu oleksin nutma puhkenud. Kuidas ma oma pisikese beebi pärast kartsin. Nii väga kartsin. Kui üksi ja abituna ma end tundsin. Kuidas kiirabi meile lennujaama vastu kutsuti. Kuidas me hiljem poolteist nädalat haiglas olime...

See kõik oli lihtsalt nii kohutav.

Kui ma eelmisel nädalal oma hirmu taastekkimisest Silverile rääkisin küsis ta, et kas see kogemus sellel lennul oli hullem, kui sünnitamine. Mu vastus oli jah.

Jah, see oli mu senise elu kõige hullem kogemus.

Sellel reisil ei teadnud ma, mis toimub, ma kartsin oma lapse pärast. See hirm oli suurem, kui teadmatus selle ees, kui valus sünnitamine võib olla, või kui kaua see aega võib võtta. Sünnitamine oli muidugi valus, kuradi valus oli. Aga minu ümber olid arstid, keda ma usaldasin. Minuga oli Silver. Minuga oli rõõm, sest ma teadsin, et kui see valu läbi on, on mul armas roosa pamp kõhu peal ja süda rõõmu täis.

Ma võiksin veel kaheksa korda sünnitada, kui ma ei peaks tundma enam kunagi sellist kurbust ja mure oma lapse tervise pärast, nagu ma tundsin siis, kui me viimati Eestisse lendasime. Aga ma tean, et elu on selline, et ikka tuleb igasuguseid asju ette... ja ei pääse ma ka tulevikus oma lapse ja tema tervise pärast muretsemisest.
Iga kord kui ma sellele kohutavale lennule mõtlen, siis ma kiidan ennast, et ma olin vapper, et ma olin oma lapse jaoks olemas, ma lohutasin teda, silitasin teda ja ütlesin, et kõik saab korda. Aga tegelikult ma kartsin nii väga.

Meie lend väljub Budapestist reede hommikul. Hetkel tunnen ma, et olen rahulik. Olen tuhat korda enda peas läbi mõelnud kõik stsenaariumid.
Ma loodan parimat, aga olen valmistunud hulleimaks. Mial on kaasas EU ravikindlustuskaart. Seljakotti olen ma pakkinud Miale kolm pari vahetusriideid, endale vahetussärgid. Kilekotid. Niisked salfakad, kuivad salfakad. Midagi näksida. Vett ostan lennujaamast. Ühe Coca-Cola ostan ka. Juhuks, kui mul peaks suhkru laksu vaja olema.

Ma tean, et Mia ei hakka oksele, aga minu sees on ikka veel see hirm... aga KUI nüüd jälle juhtub... Ma ise ka imestan, et me juba reedel lendama läheme, aga lendamine on ainus võimalus endale tõestada, et see oksendamine lennul oli juhus. Ta oleks ka siis oksendanud, kui me ei oleks lennanud, tal oli kõhuviirus. Ma ju tean seda tegelikult.

Ja tegelikult ootan ma meie reisi väga, või ei. Reisi ma ei oota. Ma ootan kohale jõudmist väga. Iirimaa pinnal ei ole mu jalad veel kunagi käinud.

Ma ootan seda uut õhku ja värsket nädalat.
Mul on seda kõike väga vaja!

Ööd!




Kommentaarid