Kui sa oled paha laps, siis päkapikud ei tule ehk natuke laste ähvardamisest

Üleeile, kui me Miaga metroost välja tulime, ning tunnelist uusi pileteid ostsime, tuli Mial jonnituur peale.
Mõnikord, kui ta väsinud on, siis juhtub seda. Ma ei saanud samal sekundil reageerida ning ta oli hetke pärast juba põlvili maas, tegi imelikku häält ja grimasse.

Ma teadsin, et mul on veel umbes pool minutit aega, enne kui asi päris hapuks läheb.

Aga enne, kui see pool minutit täis tiksus, jäi meie juurde üks mammi seisma. Ta rääkis ungari keeles, ta vibutas sõrme ja ütles jutu sees Mikulas. Siis sain ma aru, et ta ähvardab Miat, et päkapikud piiluvad ja pahadel lastel päkapikud ei käi. Ma ei ole siinset päkapikkude teemat väga palju uurinud, aga nii palju tean, et Ungaris käib päkapiku asemel Mikulas.

Mial ei käi üks, ega teine.

Ma lihtsalt olen väga selle vastu, et laps peab igal hommikul midagi magusat saama. Aga veel rohkem olen ma selle vastu, et lapsi päkapikkude ja tont teab, mis muu juraga ähvardatakse.

Kui sa selline oled, siis ma ütlen issile ära. Kui sa seda asja poes katsud, siis see müüjatädi saab pahaseks. Kui sa nii käitud, siis sa tahvlis olla ei saa. Kui sa hambaid ei pese, siis sa kommi ei saa.

Päriselt?

Lapsi ei tohi poes ähvardada, et võõras tädi pahaseks saab. Talle on vaja selgitada, et need asjad on müügiks ja neid ei tohi näppida. Või kui hambapesu võtmesõna on komm, siis võid ju öelda, et kui sa tahad maiustada, siis on vaja ekstra hoolikalt hambaid pesta.
Nutiseadmete ja teleka keeluga ähvardamine on minu arvates veel tase omaette. Inimesed on hädas, et lapsed peavad neid seadmeid nii erilisteks, aga oma käskude ja keeldudega lihtsalt tõstavad lapse huvi nende vastu.

Ma ei suuda seda ähvardamisega kasvatamist mitte kuidagi aktsepteerida. Ma ei mõista kui nii tehakse oma lastega. Ja veel vähem mõistan ma, kui minnakse võõrast last selliselt korrale kutsuma.

Unustame päkapikud ja mõtleme, mida lapse jonn meile päriselt öelda tahab.

Mina haarasin tol hetkel joriseva Mia kaenlasse, naeratasin sellele naisele ebalevalt ja astusin minema. Ma tean, et see naine tahtis tegelikult mind aidata, ta tahtis head. Kui minuga oleks Eestis selline asi juhtunud, siis oleks see tädi tõenäoliselt saanud minult kiirloengu "Ära kasvata last ähvardustega". Muidugi mõista hästi sõbraliku loengu, sest ta tahtis ju ainult head.

Mia rahunes juba tunnelist väljudes maha. Ma ei pane talle endiselt väikeseid jonnihoogusid pahaks. Ma tean, ja tuletan endale pidevalt meelde, et kaheaastane ei ole kerge olla.

Peame ikka kõik meeles, et kui lapsel päkapikud ei käi ei ole tema mitte paha laps, vaid tema emal on kehv mälu. Või on ta samasugune päkapikkude hater nagu mina! Hahhha, ma loodan, et ma ei ole ainuke omataoline!

Ja ärme ähvarda oma lapsi kollide, päkapikkude, poemüüjate ja nutiseadme keeldudega. See on lihtsalt vale.

Ja ausalt, ma ei jäta Miat jõulumuinasjutust ilma. Mial on jõuluehete ja mõne Peppa sõbraga advendikalender. Ja ka jõuluvana jätab talle kindlasti kingituse kuuse alla.

Tänan tähelepanu eest ja rahulikku teist adventi!

♡