Minu jõulud
Minu jõulud on tähendanud alati seda, et terve pere - mina oma perega, minu ema, minu õde perega, tädi, tädipoeg ja vanaema - saab kokku minu vanaisa majas Kernus. Me saime kokku, jagasime kingitusi, jalutasime metsas ja sõime. Alati seal, alati 24. detsembril, puudumist vabandas ainult surm. Ok, nii morbiidne asi tegelikult ei olnud, aga päriselt, sealt puudumine ei olnud mitte kuidagi mõeldav.
See lihtsalt oli nii.
Kuni eelmise aastani.
Eelmisel aastal kolisime me Mia ja Silveriga juba novembris Budapesti. Me küll läksime jõuludeks Eestisse. Aga olime kõik koos otsustanud, et need jõulud peame me Tallinnas, meie Vanakuu kodus. Hahhhha, näiteks täna eelmisel aastal oli meil külas Eneli oma perega, ja ka mu õde Kadri oli päev enne suuri perepidustusi kohale tulnud. Me olime Tulipunasest Tallekesest vintis, me sõime, ajasime juttu, lapsed mängisid ja meil oli tore. Mul hommikul enam nii tore ei olnud. Õnneks Kadril oli ja kõik toimetused said ikkagi õigeaegselt tehtud.
Aga see selleks.
Meie pere jõulud toimusid Tallinnas. Esimest korda ei toimunud need Kernus. Esiteks sellepärast, et meil kõigil oli vaja uut hingamist, vaheldust. Meil oli vaja seda vana traditsiooni natuke tuulutada. Teiseks sellepärast, et seal oli rohkem ruumi ja nõudepesumasin. Kokkuvõttes oli meil tõesti tore ja tõdesime, et ei ole vahet, kus olla. Oluline on koos olla.
Sel aastal on lood hoopis sellised, et meie oleme Mia ja Silveriga Budapestis, ja minu ülejäänud pere saab kokku Haapsalus.
Mul on hinges veidike värelust, kui näen kuidas emme, Sirje ja Kadri meie pere chat-is arutavad, mida jõululauale panna, et oleks midagi veganitele ja midagi lihaarmastajatele. Ma mõtlen Mia kingitust pakkides, et tal oleks ju nii vahva koos Lisbethi ja Kristjaniga pakke avada, piparkooke süüa ja jõulumaagiat nautida.
Oleks ja oleks.
Ja siis järgmisel hetkel mõtlen ma, et äge oleks ka jõule Kariibi kruiisil või kuskil soojal maal pidada. Ehk ma jõuan oma mõtetega alati sinna, et ma naudin jõule ja naudin seda, et pere on koos, aga tegelikult ei ole mul vahet, millal neid jõule peetakse või kus need toimuvad. Minupärast kasvõi südasuvel ja suvalises kohas.
Tähtis on tunne, tähtis on koosolemine. Tähtis on tahtmine koos olla.
Aga miks me siis ikkagi neil jõuludel Eestisse ei tule?
Täiesti aus vastus on see, et see on üsna kallis. Rahaliselt on kallis kolmekesi mõneks päevaks Eestisse lennata.
Teine ja ka aus vastus on see, et see tulemine ja olemine oleksid väga keerulised. Meie pered ei ela Tallinnas, enda jagamine ja reisimine võtaksid sellelt puhkuselt ära puhkuse maigu. Me ainult reisiks. Kas see on meist isekas? Võib-olla. Aga see on aus ka. Me tahame puhata. Me tahame sel aastal lihtsalt puhata ja kodus olla.
Jah. Me tahame ka oma ülejäänud perega koos olla, aga arvame, et just neil jõuludel on vaja meil kolmekesi Budapestis olla.
Ja näis, mis uus aasta toob. Ehk elame me uutel jõuludel juba jälle kodus, Tallinnas Vanakuu tänaval.
Ja varsti on ju suvi ka, siis näeme kindlasti!
See lihtsalt oli nii.
Kuni eelmise aastani.
Eelmisel aastal kolisime me Mia ja Silveriga juba novembris Budapesti. Me küll läksime jõuludeks Eestisse. Aga olime kõik koos otsustanud, et need jõulud peame me Tallinnas, meie Vanakuu kodus. Hahhhha, näiteks täna eelmisel aastal oli meil külas Eneli oma perega, ja ka mu õde Kadri oli päev enne suuri perepidustusi kohale tulnud. Me olime Tulipunasest Tallekesest vintis, me sõime, ajasime juttu, lapsed mängisid ja meil oli tore. Mul hommikul enam nii tore ei olnud. Õnneks Kadril oli ja kõik toimetused said ikkagi õigeaegselt tehtud.
Aga see selleks.
Meie pere jõulud toimusid Tallinnas. Esimest korda ei toimunud need Kernus. Esiteks sellepärast, et meil kõigil oli vaja uut hingamist, vaheldust. Meil oli vaja seda vana traditsiooni natuke tuulutada. Teiseks sellepärast, et seal oli rohkem ruumi ja nõudepesumasin. Kokkuvõttes oli meil tõesti tore ja tõdesime, et ei ole vahet, kus olla. Oluline on koos olla.
Sel aastal on lood hoopis sellised, et meie oleme Mia ja Silveriga Budapestis, ja minu ülejäänud pere saab kokku Haapsalus.
Mul on hinges veidike värelust, kui näen kuidas emme, Sirje ja Kadri meie pere chat-is arutavad, mida jõululauale panna, et oleks midagi veganitele ja midagi lihaarmastajatele. Ma mõtlen Mia kingitust pakkides, et tal oleks ju nii vahva koos Lisbethi ja Kristjaniga pakke avada, piparkooke süüa ja jõulumaagiat nautida.
Oleks ja oleks.
Ja siis järgmisel hetkel mõtlen ma, et äge oleks ka jõule Kariibi kruiisil või kuskil soojal maal pidada. Ehk ma jõuan oma mõtetega alati sinna, et ma naudin jõule ja naudin seda, et pere on koos, aga tegelikult ei ole mul vahet, millal neid jõule peetakse või kus need toimuvad. Minupärast kasvõi südasuvel ja suvalises kohas.
Tähtis on tunne, tähtis on koosolemine. Tähtis on tahtmine koos olla.
Aga miks me siis ikkagi neil jõuludel Eestisse ei tule?
Täiesti aus vastus on see, et see on üsna kallis. Rahaliselt on kallis kolmekesi mõneks päevaks Eestisse lennata.
Teine ja ka aus vastus on see, et see tulemine ja olemine oleksid väga keerulised. Meie pered ei ela Tallinnas, enda jagamine ja reisimine võtaksid sellelt puhkuselt ära puhkuse maigu. Me ainult reisiks. Kas see on meist isekas? Võib-olla. Aga see on aus ka. Me tahame puhata. Me tahame sel aastal lihtsalt puhata ja kodus olla.
Jah. Me tahame ka oma ülejäänud perega koos olla, aga arvame, et just neil jõuludel on vaja meil kolmekesi Budapestis olla.
Ja näis, mis uus aasta toob. Ehk elame me uutel jõuludel juba jälle kodus, Tallinnas Vanakuu tänaval.
Ja varsti on ju suvi ka, siis näeme kindlasti!
♡
Comments
Post a Comment