Asjadest ja nende mitteostmisest, homsest alustan ma capsule wardrobe väljakutsega

Detsembri lõpus leppisime me Silveriga kokku, et ei osta jaanuaris mitte ühtegi asja, mitte ühtegi riietuseset, magusat, krõpse ega alkoholi.

Miks me sellise kokkuleppe tegime?

Esiteks sellepärast, et raha kokku hoida ja teiseks sellepärast, et meil ei ole mitte midagi vaja. Meil ei ole tõesti mitte midagi vaja.

Me ostsime jaanuaris ainult hädavajalikke asju ehk majapidamistarbeid, toitu ja kehahooldusvahendeid. Viimaseid ka ainult siis, kui neid tõesti vaja oli ja eelnev potsik oli kohe-kohe otsa saamas. Näiteks ei ostnud ma uut kuivšampooni, vedelat kätepesuseepi ega põrandapesuvahendit. Kuivšampooni eemaldasin ma oma ilurituaalist päriseks, vedelseebile eelistan tükiseepi ja põrandate pesemiseks sobib hästi ka pesupulber või muu üldpuhastusvahend. Ma proovin mõelda laiemalt ja võimalusel asju mitmeotstarbeliselt kasutada.


Magusat, alkoholi ja krõpse ei ole ju tegelikult üldse vaja. Meie oleme õppinud seda, et kui need kodus olemas on, siis nad ka söödud-joodud saavad, kui neid ei ole, ei ole nende järele ka suurt vajadust.

Alkoholiga tegin mina kuiva seaduse kuni kuueteistkümnenda veebruarini, Silver ikka mekutab natuke, kui kuskil väljas käib, aga koju me seda enam ei osta.

Sama on magusaga. Nädalavahetustel küpsetasime me kõik koos midagi maitsvat, aga ei osta poest juba valmis maiustusi. See plaan, et me ka ei söö juba valmis maiustusi läks muidugi kaks päeva enne kuu lõppu luhta, sest eile sain ma emalt ja õelt paki, mis oli Eesti maiustusi täis. Need katsun ma nüüd meie toredate sõprade vahel ära jagada ja mitte kõiki endale õhtupimeduses keresse nahistada.

Riietega oli mul oodatust raskem. No, nii tahaks ju vahepeal midagi uut. Ja kas oled ka tähele pannud, et just siis, kui ei tohi või ei saa midagi osta, siis kõik vaateaknad naeratavad just sulle ja kutsuvad just sind ostma? Igal pool on need asjad aknale sätitud, millest ma ammu unistanud olen. Neis poodides on hiigelsoodukad, kus ma nii väga ostelda tahaksin.

Näiteks tahaksin ma niiiiiiii väga endale Dr. Martensi saapaid ja uusi trennipükse. Ja just ükspäev, kui ma postkontoris käisin, siis nägin, et Martenseid müüvas poes on kogu hooajakaup -70%. Ma ei läinud igaks juhuks isegi vaatama, kui odavad need seal on, sest mul ei ole uusi saapaid vaja. Ka siis ei ole, kui need väga odavad on. Sama on trennipükstega. Tahaks. Aga näe, vaja ei ole.

Ostuvaba jaanuar tuli meil nii hästi välja, et me otsustasime teha ka ostuvaba veebruari. Usun, et ka see läheb edukalt.

Lisaks vähem ostmisele alustan ma homme capsule wardrobe väljakutsega. Homme hakkan ma oma riidekappi üle vaatama ja jätan endale kasutamiseks ainult 33 riideeset. Ülejäänud peidan silma alt ära ja neid ei tohi võtta. Kolme kuu pärast vaatan riided üle ja vahetan vajadusel asju. Asjad, mis jäävad seisma ja mida ma ei igatse ega kanna, viin heategevuseks või müün maha. Selle väljakutse mõte on harjuda vähemaga elama.

Ma saan sellega hakkama, sest ma tahan vähemaga elada. Mulle meeldib, kui voodi alt käib õhk läbi ja kapi otsas on kastide asemel toataimed.

Soovi mulle edu!
Less is more. ❇

Comments

Post a Comment