Tarkusehammas, selle väljatõmbamine ja minu hirmud

Eelmisel nädalal hakkas mul jälle alumine vasak tarkusehammas valutama. Just, jälle. See kurivaim on mulle juba mitu aastat hooti tüli teinud. Hammas ise ei valutanud, aga pressis igemest välja ja ülevalt juba täielikult väljas olev tarkusehammas lõikas sinna mõnuga sisse. Aga tavaliselt kestis valu nädalakese ja siis oli jälle jupp aega rahu majas.

Ja mis hambaarstindusse puutub, siis olen ma nagu keskmine Eesti mees. Ega enne arsti juurde ei lähe, kui surm silme ees on.

Nüüd võid arvata, kui hullusti mul kogu see värk eelmise nädala neljapäeval valutama hakkas. Kannatasin reede õhtul kella kuueni. Täitsa toru, eks?! Mõistlik oleks olnud juba neljapäeval arsti juurde joosta või vähemalt helistada. Aga näe, mulle tundus venitamise taktika parem. Sest, no nii hull ju ka ei olnud. Ainult tahket toitu ei saanud süüa. Reedel läks aga ka vedela toidu söömisega, ja üldse lõualuu liigutamisega, üsna kitsaks. Suus oli rõve maitse ja ige väga paistes.

Nutsin peatäie. See ei aidanud.

Võtsin arvuti lahti ja hakkasin meeleheitlikult otsima hambaarsti, kes võtaks vastu ka nädalavahetusel. Mu meeleheide oli täiesti ülearune, sest ma leidsin üle viie hambaarsti meie kodust kümne minuti raadiuses, kes võtavad vastu ka nädalavahetusel ja nädala sees kuni kella seitsmeni. Ma natuke imestasin selle üle, aga siis meenus, et Budapestis on väga levinud hambaravi turism. Et Iirimaalt tulevad inimesed siia oma hambaid ravima ja puhkama, rääkis mu isa juba kevadel.

Mina valisin välja Royal Dental kliiniku, sellel olid Google mapsis head arvustused. Head inglisekeelsed arvustused. Ennast olin ma juba üsna käima tõmmanud ja palusin Silverile enda eest helistada.

Saime aja 30 minuti pärast.

Ma lootsin, et saan kohe sellest kuradi hambast lahti ja kõik. Selleks hetkeks olin ma juba piisavalt valutanud. Tahtsin lihtsalt, et see pull läbi saaks.
Me jalutasime Mia ja Silveriga läbi õhtuse Budapesti ja mulle meenus üks kord, kui ma Kaerajaanis töötades hambaarsti juures käisin ja pärast seda tööle läksin. Töökaaslane küsis, et kuidas hambaarsti juures läks ja kas auke ka oli. Ma vastasin, et ei olnud, aga kael on veits kange. Ja see lühike vestlus võtab minu terve elu hambaarsti kogemused kokku: Mul on terved ja korralikud hambad, mu hambaid on elu jooksul kokku maksimaalselt viis korda parandatud, valutanud nad ei ole, välja tõmmati Budapestis esimene ja ka muid hädasid ei ole mul hammastega kunagi olnud. AGA ma kardan paaniliselt hambaarsti. Ma kardan nii väga, et pärast iga külastust on mu kael kange, sest ma hoian terve aja toolis istudes oma pead kramplikult paigal. Ma kardan suud lahti teha, ma kardan seda lõhna, seda lampi, seda tooli ja seda näomaski. Ja ma kardan isegi seda lollakat väikest ümmargust peeglit.

Niisiis, me jõudsime arsti juurde. Arst oli esmasel vaatlusel Indiast pärit. Hiljem, kui me natuke juttu ajasime, siis selgus, et ta ongi Indiast pärist. See aga, et tema üldse arst ei olnud selgus alles ülejärgmisel päeval. Arst on tema sõber, kes on ka Indiast pärist. No, mul oli tegelikult ükskõik. Lihtsalt tahtsin, et keegi mul selle hamba juba välja tõmbaks.
Istusin tooli, ajasin suu pärani. Natuke vaatamist ja oli selge, et see hammas on vaja tõesti välja tõmmata, aga enne on vaja teha mu hammastest röntgen, mida seal kohapeal teha ei saanud.
Sain saatekirja moodi paberikese ja aadressi näppu ning läksin hommikul esimese asjana röntgenpilti tegema. Muidugi see, et siin on igal pool elav järjekord on hakanud mulle vaikselt närvidele käima. Kurat sa aru saad, kes on kelle ees või taga, kui ülipisikeses ruumis on oma 20 inimest, kellest pooltel tõenäoliselt hambad valutavad. Ei saa, üldse ei saa.

Aga ma sain hakkama.

Pilt käes, läksin kella kaheteistkümneks tagasi Royal hambakliinikusse. Andsin CD üle ja lootsin, et saan oma hambast lõpuks lahti. See mees, keda ma tol hetkel endiselt arstiks pidasin, vaatas seal midagi päris tükk aega ja küsis siis, et millal ma tahan, et see hammas välja tõmmatakse. "No, tere! Kohe!?" Ei, ma ütlesin tegelikult viisakalt, et ASAP. Ja see ASAP oli järgmisel päeval kell 20 õhtul. Ok.

Läksin koju ja olin üsna tujutu.

Kehv, et pidin oma valutava igemega nii kaua praadima. Muidugi ma ise ka sellele igemele asu ei andnud, muudkui vaatasin seda ja udasin keelega. Ja siis äkki tundsin mingit kõva tükki. Hakkasin asja uurima ja avastasin hamba ja igeme vahelt mingi hästi kõva ääre. Valus see tükk ise ei olnud ja ma otsustasin seda pintsettidega veits udida. Udimisest sai see, et ma sain sealt kätte ühe mega suure popcorni kile. No tead küll, selle koore tüki. Ma olin hämmingus, ma ei suutnud meenutada millal ma viimati popcorni sõin ja mul oli vastik, aga samas ka mega mõnus tunne, et ma selle jama sealt kätte sain. Ma reaalselt istusin maha ja ei suutnud uskuda, et tegelikult ei olegi mu hammas süüdi, et see ige paistes on. Umbes tunni pärast oli igeme paistetus tagasi tõmmanud. Ma sain vabalt süüa ja haigutada. Elu oli lill. Mu rõõmu varjutas ainult teadmine, et mul on järgmisel päeval aeg hamba eemaldamisele.

Hakkasin juba õhtul Silverile hämama, et tegelikult ju see hammas ei ole süüdi ja et selle hambaga saaksin ma veel üsna pikalt hakkama. Järgmisel hommikul teatasin ma enesekindlalt, et ma tühistan oma aja. Silver lihtsalt naeris. Ma lisasin, et ma mõtlesin seda päris tõsiselt. Muidugi veenis ta mu ümber ja ma ikkagi läksin ja lasin selle hamba välja tõmmata. Kuigi veel paar minutit enne minekut küsisin ma Silverilt, et kui suur on tõenäosus, et nad seal mul hamba asemel neeru eemaldavad. Silver arvas, et nullilähedane. Mina selles nii kindel ei olnud. Käisin kaheksandat korda oma närvilist põit tühjendamas ja asusin minekule. Ärevus ja hirm korraga peal. Veel kliiniku uksele kella andes mõtlesin ma, et äkki ikkagi tühistaks.

Tunnike hiljem tulin ma mõlema neeru ja naeratusega koju. Hammas oli välja tõmmatud ja sellega koos ka vist killuke mu hambaarstihirmu. Kogu protseduur oli rahulik ja sujuv. Sain tuimestava süsti, siis veel mingi juure tuimestuse, mis pani mu südame megalt tuksuma. Doktor rahustas mind, et see on adrenaliinist ja peab nii olema. Mu ainus mõte oli, et huvitav, kas see on ikka tervislik. Vast ikka oli.

Tänaseks ei ole ma juba viis päeva kohvi joonud ega magusat söönud. Kohvi igatsen ma väga, aga vist on väike kohvipaast mulle isegi hea. Võib-olla hakkan jälle kolme tassi asemel kaks jooma. Mine tea. Hamba koht ei tee ka enam haiget, aga mega sügav auk on alles. Ma loodan, et see kasvab ikka kenasti kokku. Ja veel loodan ma, et ma ei pea uuesti niipea hambaarsti juurde minema.

Samas mine tea, ehk lasen ikkagi veel mõne tarkusehamba seal välja tõmmata. Mul on neid ju kolm veel alles ja arst selgitas mulle, et soovituslik on need kõik enne kolmekümne viiendat eluaastat välja tõmmata. Siis pidavat olema nende juured juba tugevamaks muutunud ja protseduur muutuvat tunduvalt keerukamaks.

Ok. Keda ma petan? On suht väike lootus, et ma lähen lambist sinna ja lasen endal mõne mittevalutava hamba välja tõmmata.

Ja ma saan ju uuel kuul alles kolmkümmend kaks. Aega on.



Kommentaarid