Uus aasta, päris mina ise?

Täitsa lõpp, kuidas ma tahaksin siia mingi väga positiivse ja motivatsioonirikka uusaastapostituse kirjutada.

Seda ei tule.

Tuleb selline pool-murelik ja pool-mõtlik enesevaatlus.

Ma ei tea, mis mul neil uue aasta esimestel päevadel viga on... Või noh, eile valutas pea šampusest. See on mõistetav, aga täna...
Me käisime täna Mia ja Silveriga jalutamas, kõik oli vahva, me kõndisime üle seitsme kilomeetri. Käisime kahel mänguväljakul, ajasime juttu ja nautisime ilma. Tulime koju ja ma koristasin kappe, tunne oli hea ja tore.
Mõtlesin, et kui Mia magama läheb hakkan ma rõõmsalt siia oma uue aasta soove üles kirjutama, aga tegelikult on mul tuju null ja kuidagi tuim olla.

Aga ma kirjutan siiski.

Ma olen juba ammu mõelnud selle peale, et tihti öeldakse, et ole sina ise. Ja et kui oled sina ise, siis ei saa sa mööda panna. Aga kuidas? Miks keegi ei ütle kuidas olla mina ise? Vahel tundub mulle, et ma võin olla ühe päeva jooksul kolm erinevat inimest. Mõnikord on küll tunne, et nüüd olen ma rohkem mina... Või et mõni otsus teeb kuidagi teisiti õnnelikuks, ehk rohkem õnnelikuks... Mõni mõte tundub rohkem minulik, ka mõni riietus näib rohkem mina, kui mõni teine. Vot. See on minu esimene soov sel aastal. Ma tahan olla enda suhtes tähelepanelikum ja välja selgitada, kes see mina olen. Ja kui kõik need kolm mina oleme minad, siis tahan ma õppida nende kõigiga hästi läbi saama.

Ma ei taha endale enam lubadusi anda. Ma ei ole endale antud lubaduste pidamises kuigi tugev. Ja siis ma murran neid, ja siis olen ma õnnetu ja enda peale pahane. Ma ei taha enam enda peale pahane olla. Ma tahan leppida. Jah, ma tahan end motiveerida olema vähem laisk, rohkem ettevõtlik. Aga ma ei taha end karistada, kui ma seda kõike ei ole. Teisena soovingi ma iseendale vähem etteheiteid teha. Ma ajan tihtipeale ise ennast ärevaks sellega, et sean endale eesmärke, mis jäävad mõnikord mingitel põhjustel täitmata. Ja siis ma kahetsen ja mõtlen, et äkki ikka oleks pidanud midagi teisiti tegema või üldse mitte tegema või rohkem tegema. EI! See on minu elu ja mina olen siin staar. Kui kõik ei läinud nagu plaanitud, mis siis ikka. Saab ju teinekord teisiti teha või vapsee suva. Las olla nii nagu on.

Ja kolmandaks soovin ma iseendale natuke rohkem kannatlikkust. Ma soovin endale võimet oodata ja keskenduda. Ma tahan kõike ja kohe ja kiiresti. Mõnikord mõtlen ma, et minuga on vist head asjad liiga iseenesest juhtunud ja nüüd ma tunnen, et kõik head asjad peavadki iseenesest juhtuma. Ma olen sellega harjunud. Ja kui ei juhtu, siis lähen ma närvi. Enda peale ja tihti ka teiste peale... Aga ma ei taha närvi minna, sest närv pole pood, kuhu peab minema.*

Jah, minu eesmärgiks on sel aastal olla rohkem mina ise. Ja olla kannatlik. Ma tahan heade asjade nimel pingutada ja võtta aega. Ma küll ei ole päris kindel kui kannatlik see päris minaise on... Elame, näeme.

 Muide, mu tuju on pärast selle postituse kirjutamist 50% parem kui alguses!

Aitäh, et mu jälle ära kuulasid!☽

*See mõnes ehk natuke segadust tekitav mõttelõng on laenatud Metsakutsu loost "Ära mine närvi!". Kuulata ei soovita, jääb kummitama.





Comments