Kellel on õigus end paksuna tunda?

Ma ei suuda vastu panna ja tahan ka hetkel laineid lööval body positivity teemal kaasa rääkida. Ja seda kõike ikka oma vaatevinklist ja oma keha näitel.

Ma kaalun hetkel umbes 61 kilogrammi (mul ei ole kodus kaalu), ma olen 172 cm pikk. Kui ma arvutan oma kehamassiindeksi ütleb see 20.44 ehk ma olen normaalkaalus. Tegelikult tahaksin ma kaaluda 59 kg, seejuures oleks mu kehamassiindeks 19.77 ehk ma oleksin endiselt normaalkaalus.
Minu elu suurim kaal on olnud (mitte rasedana) 72 kg ja ka sel juhul olen olnud ma normaalkaalus (BMI 24.12). Aga 72 kg juures tunnen ma ennast paksuna. Väga paksuna. Ei aita see, et ma tean, et ma tegelikult ei ole paks, ei aita ka see, et keegi näitab mulle päris paksu pilti või ütleb, et ma näen tegelikult ju hea välja.

Miski ei aita, sest 72 kg on minu tavalisest kaalust üksteist kilo raskem, ideaalkaalust 13 kg raskem. Kindlasti ei mõtle ma, et fuck it, ma olen ju normaalkaalus ja minust on paksemaid ka, las olla.

Ei. Ma ütlen hoopis, et ma olen paks. Reeglina suudan ma sel äratundmise hetkel endaga tööle hakata ja sealt mustast august välja tulla. Hambad ristis ja kui vaja, siis vägisi. Vist kõigil juhtub sekka neid mustemaid päevi, mil tahaks hoopis kodus teki all krõpsu nosida ja mõelda, et ma olen nii kasutu, lodev ja midagi ette ka võtta ei oska. Ma arvan, et ka need emotsioonid ja enesehaletsus peavad saama läbi elatud ja tuntud, kui nad on juba tekkinud. Neid ei tohi lihtsalt ära peita ja alla neelata. Muidugi, kui sellest saab harjumus ja pikaajaline mandumine, siis võivad tõsised probleemid alles alata ja on vaja kindlasti spetsialisti poole pöörduda. Või algatuseks kasvõi perearsti juurde minna ja oma mure ära rääkida.

Millal algab pöördumatu rasvumine ja paksuks minemine on minule võõras teema, aga ma tean, et see ei ole päevade ega ka nädalate küsimus. Minu 11 lisakilo kogunesid mu kehale päris pika perioodi vältel. Mul oli väga stressirohke eluperiood, ma olin õnnetu, ei olnud oma elu ega tööga rahul ja lihtsalt haletsesin ennast tavapärasest kauem.


Sama teemaga seoses tulevad mulle meelde inimesed, kes ütlevad, et ma võin ju endale paar tükki torti rohkem lubada ja teinekord trenni mitte minna jne. Noh, ma olen ju nii peenike.  Jah, ma olen heas vormis, aga just selle pärast, et reeglina suudan ma süüa vaid ühe tüki torti. Ma olen suutnud end vähemalt kord nädalas jooksma ja ujuma vedada, ma olen olnud liikuv, lugenud samme ja teinud kükke.

Ja nii vahelduva eduga juba aastaid.

Ma valin mida suhu pistan, ma joon palju smuutisid ja söön suppe. Ma üritan mitte liiga hilja õhtul näksida ja hommikusöögi valin alati väga tervisliku. Jah, ma söön aeg-ajalt krõpsu, friikaid, pitsat, burksi ja muud jama, aga sellest ei ole mulle pikaajaliselt igapäevane harjumus saanud.

Ma tegelen endaga ja olen lahti saanud vajadusest end toiduga premeerida.
Jah, ma ootan selle eest aplausi, sest see on minu jaoks väga suur saavutus!

Ma olen sale, aga palun, lubage mul end paksuna tunda, kui ma olen 11 kg juurde võtnud. Lubage see mul, nagu ka teistel end paksuna tundvatel saledapoolsetel isikutel, avalikult välja öelda. Tihti on oma probleemidest rääkimine just see päästik, mis aitab end muuta ja kõrvalt vaadata. Ei aita see, kui sa ütled fuck, mis vingud, keegi teine on palju paksem. Olen nõus, et mõnikord on asi ka vaimses tervises ja ka sel juhul võib just see väljaütlemine selle inimese õige arusaama ja arstini juhtida.

Ma olen body positivity poolt ja selle poolt, et inimene tunneb end oma kehas hästi. Mind ei häiri erinevad kehad ja vormid, aga ma tean, et mina ei tunne end ise oma kehas hästi, kui olen 11 kilo raskem ja lodevate vormidega.

Kokkuvõttes tahan ma öelda, et ma mõistan inimesi, kes tunnevad end paksuna, aga ei ole ühiskonna arvates piisavalt paksud, et end paksuks nimetada.

Peace


Kommentaarid