Bla-bla-bla, koroona ja kodused toimetused

Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga seoses kõigi kodukontorite ja karantiiniga tunnen mina ka, et mul oleks nagu rohkem aega käes. Noh, karantiin on meil ju tegelikult ka, aga meie elu ei ole sellepärast eriti muutunud.
Ujumistrenn ja lauluring jäävad küll ära ning Mia sõbra Jassu ja tema emaga ei ole me juba pikalt näinud, aga muus osas on meie jaoks kõik sama. Olemegi sellised vähe erakud ju.

Me veedeme aega peamiselt kahekesi koos. Mia ja mina. Koos, koos ja koos. Ja no, see erinevus on meie elus tänu koroonale ka veel, et samal ajal, kui meie Miaga endiselt kõike koos teeme, teeb Silver magamistoas üksi tööd.

Aeg.

Jah, aega oleks küll nagu rohkem, kui kõik teised ka oma elu sama aeglaselt elavad nagu meie. Näiteks täna jõudsime me Miaga diivani ära puhastada, pesu pesta, kraanikausi aluse kapi ära koristada, puljongit keeta, tõuksiga sõitmas käia, kaks korda sööja sööki valmistada, joogat teha, vannis käia ja põrandaid pesta.

Seda on nii palju, mõnel päeval ei saa ma/me mitte midagi tehtud.

Üldiselt on mul seoses koroonaga väga segased tunded. Mõnel päeval kardan ma seda. Kardan väga. Ma kardan, et mul on see ja kõige rohkem kardan ma, et varsti on see kõigil inimestel.
Veel kardan ma seda, et kui see mul on, siis ma nakatan sellega kedagi veel. Musirullid on muidugi sellisel juhul oma noosi juba kätte saanud, aga näiteks, kui ma postkontoris käin. Ma möödun siis ju ikka mõnest inimesest ja äkki aevastan ma just sel hetkel. Mitte et ma üldse tihti aevastaks. Või postkotoris käiks, aga näiteks eile oli vaja minna ja noh, homme pean ka minema, sest ma suutsin oma mobiil-ID koodid pukki ajada ja ID-kaardi sertifikaadid on ammu aegunud. Nüüd on mul vaja posti teel endale uus ID-kaart saada, et omada mingitki digitaalset identifitseerimisvahendit. Ka tuludeklaratsioon on mul vaja posti teel ära teha. Ühesõnaga, ära pane kolmandat korda sama mobiil-ID pin koodi, kui su telefon juba kahel korral öelnud on, et see kood ei ole õige.

Seoses koroonaga on mu peast läbi käinud düstoopilised stsenaariumid sellest, kuidas inimesed ei hakkagi enam üksteisega päriselt suhtlema. Kõik on onlines ja kõik on lives. Tänavatele minnakse vaid selleks, et hästi kiiresti autosse istuda. Inimesed ei liigu väljas, tellivad kõike koju ja ostavad e-poodidest. Tänavatel hängivad ainult kodutud ja hulkuvad koerad... ja kullerid.

Aga järgmisel päeval olen ma teadlikult meelestatud positiivne inimene. Ma arvan, et ma eristan libauudiseid, libagraafikuid ja eiran nõmedaid nalju. Ma naeran naljakate naljade peale ja nutan piltide peale, kus on vanad inimesed tühjades poodides, ostunimekirjad näpus... Ma manitsen inimesi oma (ja võimalusel ka võõraste) vanakeste eest hoolt kandma, ma käsutan oma last 25x päevas käsi pesema ja annan endast parima, et oma lähedastele veel rohkem (online) olemas olla. Ma tõesti tahan veel parem-tervislikum-kenam-puhtam olla ja ka teisi selleks motiveerida.

Ma tean, et koroona ei ole oma olemuselt midagi inimkonnale päris uut või lõplikult laastavat. Ma tean, et me saame sellest jagu. Ma tean, et juba varsti lendavad jälle lennukid, inimesed ei kanna maske ja mängivad jalgpalli, löövad pubis klaase kokku, musitavad tänaval ning kallistavad üksteist.

Ma tean, et kõik läheb nii.

Ma olen proovinud mõelda ka selle maailma restardi teooria peale. Noh, Instagramis levivad sellised kirjutised, et meie maailmal oligi restarti ja puhkust vaja jne... Aga ma ei tea, kas just sellist nõrgemate ja vanakeste arvelt restarti. Kas meie maailm vajas restarti väikeettevõtete ja kohaliku toodangu arvelt? Ma ei usu, et meie maailmal seda vaja oli. Ma keeldun juba ammu uskumast, et iga asi on milleksgi hea. Ei ole, mõni asi on lihtsalt halb.

Eks muidugi, kriisiolukord paneb võib-olla ka kõige ullikesemad ja pikatoimelisemad oma elu väärtusi ümber hindama. Aga kui selleks on vaja paljusid elusid võtvat viirusepuhangut, siis ütleksin mina, et see ei ole seda väärt. Ei saa õpetada inimest oma lähedast märkama ja armatsama kriisiga, kui ta ei ole seda juba varem teinud. Kriisi ajal on ehk suhted teised... Ehk hoolitaksegi natuke rohkem. Aga kui kriis läbi saab? Kas siis hoolitakse edasi?

Oh, ole terve!

Head ööd!🌙


Kommentaarid