Külalised Eestist, tegemata trenn ja ostetud lennupiletid
Eelmisel nädalal käisid meil Eestist külas minu ema Pille ja tädi Sirje. Meil oli väga tore, nädal läks kiiresti. Peamiselt käisime me kohvikutes ja poodides, natuke vaatasime ka vaatamisväärsusi ning Budapesti kaunist arhitektuuri.
Mu ema ja tädi olid Budapestis juba kolmandat korda ning ka neljanda korra piletid said juba ära ostetud. Lisaks sain ma meile veel augusti alguseks puhkusepiletid Prahasse ja augusti lõpuks puhkusepiletid Viini. Viini läheme koos mu õe Kadri perega.
Aga kas mu ema ja tädi on maailma suurimad Budapesti fännid?
Ei, ei ole.
Neile meeldib siin, aga nemad käivad siin ikka rohkem meid vaatamas.
Budapesti teavad ja tunnevad nad juba väga hästi. Nad on kursis HUFi väärtuse ja Budapesti hindadega, nad oskavad tulla lennujaamast juhendamata meile, nad teavad arvestada Ungarlastele iseloomuliku pohhuismiga ja ei üllatu enam, kui keset uhket väljakut on keegi oma junnid jätnud.
Millegipärast on tavaks saanud, et just siis kui emme ja Sirje meil on, on Mia haige. Esimesel korral oli tal palavik, teisel ussid ja nüüd, kolmandal korral, oli Mial kõrvapõletik. Sellepärast jäid meil ka pikemad jalutuskäigud ja spa kümblused ära, aga eks siis teeme neid asju järgmisel korral.
Samuti on tavaks saanud, et mina jätan külaliste siinviibimise ajal katki oma trennirutiini ja mugin šokolaadi veel entusiastlikumalt kui muidu.
Ka sel korral läks nii.
Ja nii ma olengi siin ka täna sellise tundega, et üldse ei saa-viitsi-suuda end uuesti trennilainele viia. Eile tegin hädapärast 20 kükki. Täna tegin 50 jalatõstet ja 20 kükki, aga sellega ka minu trenn piirdub. Mul tuleb lausa tigedus ja trots peale, kui mõtlen, et peaksin 28 minutit seda Kayla kava teha nühkima... ehk ma vist andsin alla ja ei tee seda 12 nädalast kava ära.
Ma ei tea veel, mida ma endaga peale hakkan ja kuhu oma trennienergia edaspidi suunan, aga fakt on see, et päris läbi pisarate ma ka seda teha ei saa.
Jälle.
Ma tean, et need on jälle vabandused ja et ma olen jälle nagu tupikus. Oma kehaga päris rahul ma endiselt ei ole ja trenni ma ka teha ei suuda... vähemalt mitte seda trenni. Võib-olla on aeg lihtsalt jälle oma kehaga ära leppida ja trenni teha sellepärast, et see mulle meeldib mitte sellepärast, et ma pean.
Õnneks minu uued külalised, kes saabuvad juba pühapäeval, pakivad endale ka tossud kaasa ehk on lootust, et me teeme ikka Doonau ääres venipokaalide vahele ka mõned kiiremad jooksuringid.
Mu ema ja tädi olid Budapestis juba kolmandat korda ning ka neljanda korra piletid said juba ära ostetud. Lisaks sain ma meile veel augusti alguseks puhkusepiletid Prahasse ja augusti lõpuks puhkusepiletid Viini. Viini läheme koos mu õe Kadri perega.
Aga kas mu ema ja tädi on maailma suurimad Budapesti fännid?
Ei, ei ole.
Neile meeldib siin, aga nemad käivad siin ikka rohkem meid vaatamas.
Budapesti teavad ja tunnevad nad juba väga hästi. Nad on kursis HUFi väärtuse ja Budapesti hindadega, nad oskavad tulla lennujaamast juhendamata meile, nad teavad arvestada Ungarlastele iseloomuliku pohhuismiga ja ei üllatu enam, kui keset uhket väljakut on keegi oma junnid jätnud.
Millegipärast on tavaks saanud, et just siis kui emme ja Sirje meil on, on Mia haige. Esimesel korral oli tal palavik, teisel ussid ja nüüd, kolmandal korral, oli Mial kõrvapõletik. Sellepärast jäid meil ka pikemad jalutuskäigud ja spa kümblused ära, aga eks siis teeme neid asju järgmisel korral.
Samuti on tavaks saanud, et mina jätan külaliste siinviibimise ajal katki oma trennirutiini ja mugin šokolaadi veel entusiastlikumalt kui muidu.
Ka sel korral läks nii.
Ja nii ma olengi siin ka täna sellise tundega, et üldse ei saa-viitsi-suuda end uuesti trennilainele viia. Eile tegin hädapärast 20 kükki. Täna tegin 50 jalatõstet ja 20 kükki, aga sellega ka minu trenn piirdub. Mul tuleb lausa tigedus ja trots peale, kui mõtlen, et peaksin 28 minutit seda Kayla kava teha nühkima... ehk ma vist andsin alla ja ei tee seda 12 nädalast kava ära.
Ma ei tea veel, mida ma endaga peale hakkan ja kuhu oma trennienergia edaspidi suunan, aga fakt on see, et päris läbi pisarate ma ka seda teha ei saa.
Jälle.
Ma tean, et need on jälle vabandused ja et ma olen jälle nagu tupikus. Oma kehaga päris rahul ma endiselt ei ole ja trenni ma ka teha ei suuda... vähemalt mitte seda trenni. Võib-olla on aeg lihtsalt jälle oma kehaga ära leppida ja trenni teha sellepärast, et see mulle meeldib mitte sellepärast, et ma pean.
Õnneks minu uued külalised, kes saabuvad juba pühapäeval, pakivad endale ka tossud kaasa ehk on lootust, et me teeme ikka Doonau ääres venipokaalide vahele ka mõned kiiremad jooksuringid.
♡
Comments
Post a Comment