Mia peapõrutus ja meie kogemus Budapesti lastehaiglas

Reedel kukkus Mia tooli pealt alla ja sai peapõtutuse. Me kutsusime kiirabi ja pidime kaheks ööks haiglasse järelvalve alla jääma.

Reede oli muidu väga vahva päev. Või noh, vähemalt selle algus oli vahva. 
Silver oli kodukontoris. Me magasime hommikul kaua, sõime koos ja jõime kohvi. Meie läksime Miaga mängukale, Silver jäi tööd tegema. Päev läks aeglases tempos ja mõnusalt. Nagu ikka meie päevad. 

Ma valmistasin lõunasöögi. Silver tuli lõunale. Arutasime mida õhtusöögiks teha. Ja siis hakkasin ma äkki mõtlema, mida apteegist ostma peaks. Mia probiootikumid olid otsakorral ja siis avastasin juba, et peaks ka paki valuvaigistit ostma ja nii edasi... Ma olin peadpidi arstikapis ja ninapidi telefonis, et kõike mis puudu on Todoisti üles märkida. 

Mina valmistusin kriisiks, Silver pesi nõusid. 

Ja Mia kukkus tooli pealt alla. 

Puki pealt, kui täpne olla. 

Meil on üsna kõrge köögilaud ja selle ümber on pukid. Mia koht on laua ja külmkapi vahel, hästi tihedalt nende kahe vahel ehk peale kõrguse ei ole tavalise tooliga mingit erinevust. Aga see kõrgus... Just käisin mõõtmas ja need pukid on 70 cm kõrged. Mia kukkus sealt selg ees alla. Lapiti vastu maad. Ta lamas seal maas ja isegi ei nutnud. Mul on ta õnnetud ja vesised silmad siiani meeles... Ma aitasin ta ettevaatlikult püsti ning siis hakkas ta lohutamatult nutma ning oma kaela ja pead näitama. 

Natuke hiljem kutsusime me kiirabi, sest Mia oli loid ja ei rääkinud peaaegu üldse. Ta sai end liigutada, aga oli näha, et tal on valus.

Ma olin niiiii mures... 

Veel pool tundi hiljem olime me juba teel haiglasse. Haiglas vaadati Mia läbi, tehti röntgen ja meid kirjutati sisse. Kolp on terve, aga talle diagnoositi tugev peapõrutus. 

Ütlen ausalt, et mind lohutas natuke see, et blogija Henry tütar kukkus ka hiljuti, tal oli lisaks peapõrutusele ka koljus mõra ja ta paranes siiski väga hästi. See teadmine lohutas mind ja andis lootust, et Miaga saab ka kõik kiiresti korda. Lisaks kirjutas mu sõbranna Krissu, et ka tema oli noorena kukkunud ja pärast kukkumist megalt oksendanud. Ka see lohutas mind, sest ma näen, et temast on ikkagi väga normaalne inimene saanud. 

Vahepeal oligi Mia ka oksendama hakanud. Terve ooteruumi oksendas ta täis ja oksendamine oli ka esimene asi, mida ta palatis pärast natukest und tegi. 

Juba kiirabi kutsudes panin ma ähmis peaga mõned asjad seljakotti kokku. Ma teadsin, et me peame haiglasse jääma. Tunne oli kohe selline. Ma viskasin meile mõlemale kotti puhtad alukad, sokid ja särgid, lisaks Sipsiku raamatu, kreemi ning rulli wc paberit. Viimase taipasin kaasa võtta, sest siinsed Eesti naised rääkisid kunagi, et siin peab isegi sünnitama minnes oma rulli kaasa võtma.

Kui olime palatisse jõudnud saatsin Silverile nimekirja asjadest, mille ta meile järele tooma peaks. Panin sinna veel särke, sest Mia oli meil mõlemal juba kahed särgid täis oksendanud. Lisaks ka ööriided ja rätikud ning pesuvahendid. 

Muigugi oleksin ma pidanud laskma tal tuua veel noa, lusika, kahvli ja tassi. Haigla poolt olid ainult taldrikud, mille peal söök serveeriti. Silver oli meile juba asjad ära toonud ja ma ei tahtnud teda ka tagasi kutsuma hakata, ikkagi karantiin. Küsisin õe käest meile kahvleid ja tasse. Sain ühekordsed plastikust supilusikad ja plasttassid. Me kasutasime neid muidugi korduvalt. 

Selle haigla toit oli KOHUTAV. 

Ja stop. Stop, kui sa mõtlesid kohe, et Eestis on ju ka see kohutav, et miks ma üldse üllatun. Ma luban, et kui ma kunagi veel Eestis haiglasse satun ei tule minu suust ühtegi piiksu halva toidu kohta. Aga selle saiade eraldi karpidesse pakendamise pärast piiksun ma küll edasi. Hahha, see on lihtsalt nii nilbe.  

Esimese söögikorrana saime me haiglas reedest õhtusööki. Selleks oli viil saia ja või. Kõik. Viil Miale ja viil mulle. Mõlemale kaasas ka see pisike topsike võid. Noh, nagu hotellides kunagi pakuti. See saiaviil oli sellise kujuga nagu Kirde sai, aga suurem ja kuivem. Ühe Mia palatikaaslase ema andis mulle oma varudest viilu juustu. Ma olin pisarateni liigutatud. Näpistasin endale sellest juustust natuke ja panin ülejäänu Miale kõrvale, et tal oleks ärgates midagi süüa. 

Terve esimese öö valvasin ma poole silmaga Miat, sest mul on ajusagaratesse jäänud suur hirm, et inimene võib oma okse sisse ära lämbuda, kui sellili magab ja läbi une oksele hakkab. Nii ma siis valvasin terve öö. Õnneks ilmaasjata, sest Mia ei oksendanud enam. 

Ma olin niiiii väsinud ja juba kell 6.30 oli meil hommikurivistus. Sõna otseses mõttes rivistus, inimesed pidid üleval olema ja voodid tehtud. Faaaak! Ma olin hullumas. Aga õnneks oli Mia rõõmus. Ta ei maganud just oma parimat und, aga ta magas ja hoolimata varasest äratusest oli tal tõesti väga hea tuju. 

Kella kaheksa paiku küsis Mia süüa. Nosisime natuke pähkleid ja tegime ühe õuna pooleks. Ütlesin Miale, et ma arvan, et varsti saab putru. Olin isegi natuke elevil, sest eelmisel päeval ei olnud ma kindlasti oma päevast norm kaloraaži täis saanud ja mõte kaerahelbepudrust tüki sulava võiga tundus nii mõnus. Ja täielikult haiglatoit. Vähemalt minu arvates ja minu eelnevat kogemust haiglatega arvesse võttes.

Me olime väga näljased. Ja nüüd võid sa ette kujutada, kui suur oli mu pettumus, kui ma nägin õe käes taldrikut kahe saiaviiluga. Mia naeratas ja ütles: "Näe emme, hoopis saia saab!" See tegi mu tuju paremaks, sel korral oli lisaks või topsikesele ka pisike topsike mett saiale määrimiseks kaasa pandud. Ok, kui Mia on rahul, olen mina ka rahul. Ja pealegi on mesi ju mõmmi Puhhi lemmiksöök. Me naersime ja mängisime, et oleme karupojad. See sai maitses üllatavalt hästi!

Õde küsis veel, et kas ma kakaod ka tahan. Vastasin et ei taha, kohvi tahaks. Seepeale vaatas ta mind veidi imestunult ja ültes, et neil ei ole kohvi. Noh, ja siis tuli mu juurde jälle see sama naine, kes mulle juustu andis. Ta surus mulle pakikese 3in1 kohvi pihku ja naeratas kaastundlikult. Ma olin nii tänulik. 

Sama päeva lõunasöögiks oli ülisoolane köögiviljasupp ja väga kahtlane spinatilöga. Supid sõime me vett vahele juues ära, aga seda spinatiasja ei suutnud ma üle ühe lusikatäie süüa. Mia isegi ei proovinud seda. Ja me ei ole ekstreemses olukorras toidu suhtes valivad. Ausalt, see ei olnud söödav. 

Muidugi on tore see, et juba meid haiglasse sisse kirjutades küsiti, et kas meil on mõni special diet. Ma ütlesin, et võimalusel soovime me vegan toitu. Õde küsis üle, et kas vegetarian, ma kordasin, et vegan, aga siis korraga otsustasin ma nõustuda taimetoiduga ja ütlesin üheselt mõistetavalt no meat. Kordasin seda nii kaua, kui olin veendunud, et ta sellest aru sai. Ta sai sellest aru, sest kõigi teiste spinatilöga sees ulpis ka tükk liha.

Jep, ma ei tahaks ka muna ja piima, aga see oleks siin kahjuks asja keeruliseks ajamine ja suure tõenäosusega nälga jäämine. Kui juba restoranid ei tea, mis vahe on vegan ja taimetoidul, siis ma ei hakka riiklikus haiglas umbkeelsetele õdedele isegi üritama seda erinevust selgitada. Ellujäämine enne põhimõtteid ja elustiili, eks?!


Meie palat oli täitsa okei. Seal oli kokku seitse voodit, millest kaks olid väikesed võrevoodid. Vaid üks võrevoodi jäi pärast meie sisse tulemist tühjaks. Mia palatikaaslased olid kaks umbes kümneaastast poissi. Ühel neist oli nägu lõhki, ilmselt oli ta ka kuskilt kukkunud ja teisel oli käega mingi jama. Ta käsi oli üleni sidemetes ning ta pidi seda kolm korda päevas käerobotiga treenima. 

Ma tean, et mu ema ütlesks selle haigla kohta, et sellised olid Eestis lastehaiglad siis, kui mina väike olin. Ma nagu teaksin isegi seda koridoride lõhna, see tundus nii tuttav... Juba pudeneva värviga seinad olid laste rõõmuks pilte täis joonistatud. Kõikjale oli kleebitud pildikesi ja õpetusi, kirjeldusi ja juhendeid. Mõned kolletunud paberid rippusid õnnetult ühe teibiriba küljes ja nende alt paistis pleekimata sinine või kollane seinavärvi. Ma uurisin neid seinu, vaatasin pabereid ja veerisin tekste. Ma otsisin midagi, millest ma aru saaksin, aga loobusin. See haigla on ainult ungari keelne, mina pean piltidega leppima. Nii valmistusin ma vaimselt juba ka selleks, et ma ei saa arstidest-õdedest midagi aru ja et ka palatikaaslastega jäävad meie jutud vaid viipekeelseteks. 

Õnneks eksisin ma mõlemas. 

Mu haldjast ristiema, kes mind raskel hetkel viilu juustu ja lahustuva kohviga kostitas, purssis päris arusaadavat inglise keelt. Samuti kõik arstid, kellega ma rääkima pidin valdasid inglise keelt hästi. Üks neist isegi nii hästi, et ma pidin väga hoolega kuulama, et oma uimase pea ja väsinud kõrvadega ta kiirest jutust aru saada. Õed olid ainsad, kes minuga räägitud ei saanud, aga siin tulid jälle appi meie armsad palatikaaslased, kes kõik (ka väiksed poisid) rääkisid üsna kenasti inglise keelt. 

Oehh.. Nii pikk postitus tuli. Aga Mia paranes väga hästi ning kõiki lugusid, jutte ja ajastust arvestades läks meil haiglas väga hästi. Hahha, ja arvestades seda ka, et Katre küsis mu käest esimese asjana, kas mul on endal ka voodi või ainult tugitool. Mul oli voodi, see pidavat ikka väga luks värk olema.

Õnnelikku päeva ja hoiame üksteist!

Kommentaarid