Kuidas Miale deemon sisse läks ja ta pea pesemata jäi

Nüüd räägin ma sulle loo sellest kuidas ma ükskord Mia peale karjuda ja röökida tahtsin. Kuidas ma nii vihane olin, et võib-olla tahtsin teda isegi natuke raputada. Aga ma muidugi ei teinud seda kõike. Mul oli pokerface ees ja ma lihtsalt ei teinud mitte midagi. 

Kõik algas sellest, et Mial oli vaja pead pesta. 

See toiming on läinud meil nii ja naa. Mõnikord ilma suurema vastu punnimiseta, teinekord jälle väga suure üürgamise ja protesti saatel, aga pea oleme saanud alati lõpuks pestud. Nüüd ei olnud aga Mia nõus üldse pikali viskama. Tõrkeid on ka enne ette tulnud, aga siis ütlen ma tavaliselt, et tulgu ta spasse või peamassaaži ja ta leebub natuke, ning heidab reeglina kenasti selili ning me saame kõik vajaliku tehtud.

Sel korral ta veenmisega kaasa ei läinud. Ma pakkusin veel ideid, kuidas pea ilma selili viskamata ära pesta, aga ei midagi. 

Ta tõusis hoopis püsti ja ütles, et tahab välja minna, mispeale ütlesin mina, et pea on vaja ikka puhtaks saada. Ta küsis uuesti välja ja siis issit, ma ütlesin, et peseme kähku pea ära ja siis võimegi kohe minna ning äkki ka issit kodukontori ukse vahelt natuke piiluda. See kõik ajas Mial aga tuurid täiega üles ja ta hakkas röökima, issit appi hüüdma ja ise vannist välja ronima (loe: põgenema). Ma takistasin teda, sest esiteks on vanniäär liiga kõrge ja teiseks oli ju vaja see kuradi pea ka ikka lõpuks puhtaks saada. Hoidsin teda kinni ja proovisin rahulikult endaga lepitada. Ma rääkisin tasakesi ja lohutavalt.

Sisemiselt ma aga keesin.

Aga siis, kui ta mind rusikatega vastu nägu taguma hakkas, lõi mu sisemus tuld, välku ja mulises üleni. Välimiselt panin ma lihtsalt käsi ette ja kordasin, et mitte kedagi ei tohi lüüa ja et ma mõistan, et tal läks tuju pahaks ja et lepime ikka ära nüüd. Ma ei puudutanud peapesu teemat, aga miski ei aidanud enam ja Mia aina lõi mind, mina aina rääkisin ja Mia hakkas hingeldama ning mina tundsin, et hakkan olukorda kaotama. Khmm.. või sain siis pigem aru, et ma olin selle olukorra ohjad juba mitu minutit tagasi kaotanud. 

Ma tõusin püsti ja võtsin lapse kaenlasse, marssisin suurde tuppa ning jätsin Mia rätik ümber diivanile istuma. Ise läksin tagasi vannituppa, panin ukse kinni ja vee jooksma. Ma  vaatasin kuidas vesi voolab ja proovisin meeleheitlikult rahuneda. Ma ei tahtnud nutta, ma ei olnud veel kurb. Ma olin vihane, ma olin nii vihane.

Läks mööda minut või paar ja ma hakkasingi kurvaks muutuma. Esiteks sellepärast, et ma üldse ise selliseid tundeid tundsin ja teiseks sellepärast, et ma ei teadnud ikka veel, kuidas seda olukorda lahendada. 

Veel minutike hiljem tuli Mia vannitoa uksele ja ütles: "Sorry, emme. Ma ei tee enam kunagi nii." 

Ta nuuksus endiselt ja me kallistasime, ma ei küsinud, et kas ta on nüüd valmis pea ka ära pesema. Ma ise ei olnud selleks valmis. Ma tahtsin korraks oma deemonist vabanenud last kallistada ja lihtsalt nina tema pesemata juustesse suruda. 

Pea jäi pesemata, olukord jäi lahendamata. 

Ma ei tea, kas ja mida ma oleksin pidanud teisiti tegema, ma ei tea, kas seline olukord veel kordub, aga ma tean, et kui Mia ka järgmisel korral ise lepitust otsima tuleb ja minu ees vabandab, siis vähemalt midagi olen ma õigesti teinud. 

Huhh... saigi välja kogu see lugu. See ikka veel vaevab mind natuke. Nüüd on vahepeal kaks peapesu õnneks lauldes ja sulistades läinud. Äkki mõtles ta seda tõsiselt, et ei tee enam kunagi nii. Mine tea, äkki mõtleski.

NB! Kui kellelgi on mulle nõu anda või mõtteid, kuidas järgmisel korral sellist olukorda vältida/lahendada, siis olen ma väga tänulik! ◇



Comments

  1. Minu meelest hoopis eeskujulik käitumine sinu poolt! Meil on ka peapesu üks paljudest murekohtadest olnud ja enamasti on meil see kordades hullemini lõppenud.. Olen liigagi tihti lihtsalt jõuga lõpuks lapse pea ära pesnud, nii et tee endale hoopis üks pai!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh sulle... oh, natuke on seda ka lohutav kuulda, et teised ka samade asjadega jagelevad ja ma ei olnud ka ise sealt kaugel, et see pull vägisi ära teha, aga miski murdus hoopis enda sees enne, kui selleni jõudsin. Ema olemine ikka üks pagana raske töö. :D

      Delete
  2. Kas see peapesu uudis tuli talle liiga ootamatult äkki?Jârgmisel korral juba hommikul vaikselt rääkima hakata,äkki on mõni nukk,kelle juukseid saab Mia ennem ise pesta ja siis lepitegi kokku,et kui tema nuku juuksed on ära pesnud,siis on sinu kord Mia juuksed ära pesta. Või lase tal ise šampooni võtta ja juukseid pesta,aga loputada aitad sina. Või äkki hoopis aitab issi seda juuksepesu toimungut läbi viia?❤️

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on väga hea mõte, et hakkata juba väga varakult rääkima ja planeerima. Tegime nüüd ka hambapesukalendrisse peapesu päevad ehk aitab ka see tal end ette valmistada. Nuku pea pesemisega olen ma proovinud ja on kergema jonni korral väga hästi aidanud. Ja võib-olla peaksin talt tõesti küsima, et kas ta eelistab minu või issiga pead pesema minna... Suur-suur aitäh sulle, andsid mulle mõtteid juurde, mida katsetada! ❤️

      Delete

Post a Comment